Berliini filmifestival: kes mahuvad punasele vaibale?

Wes Andersoni film «Koerte saar»

FOTO: Kaader filmist

Filmikriitik Lauri Kärk sõitis Berliini ja tegi kohapealt ülevaate, mida kohe algaval massiivsel filmifestivalil oodata. 68. Berlinale toimub 15.–25. veebruarini.

Tänavuse Berlinale avab Wes Andersoni stop motion'i tehnikas film «Koerte saar» («Isle of Dogs»). Anderson pole Berlinalel tundmatu: tema «Grand Budapest Hotell» pälvis siin 2014 žürii grand prix’ Hõbekaru. «Koerte saar» on ennekõike ikkagi mängufilmidele pühendunud lavastaja teine animafilm «Fantastilise härra Reinuvaderi» (2009) järel, stop motion aga klassikaline nukufilmi tehnika.

Kuigi rohkem nagu meie neljajalgsetest seltsilistest rääkiv, tahab «Koerte saar» tõstatada ometi küsimusi inimeksistentsist: kes me oleme, kes tahaksime olla? Filmid, ka järgnevate päevade jooksul Berlinalel linastuvad filmid, võiksid olla neile eksistentsiaalsetele küsimustele vastamisel abimeesteks, sõnab festivali juht Dieter Kosslick, põhjendades nii kaude avafilmi valikut. Ja muidugi, kes kõik, vähem-rohkem kuulsustest ma mõtlen, filmis häält teevad, jääb võimalus filmi tiitritest lugeda, vahest Berlinale punasel vaibal patseerimaski näha.

Järgneva kümmekonna päeva jooksul on ka kõige täitmatumal filmifännil võimalus lõplikult end küllastada: 385 filmi (7991 pakutu seast) festivali eri programmides kokku 949 linastusega. Pluss samal ajal toimuva Euroopa filmituru 793 filmi 1100 linastusega (kusjuures tavaliselt filmituru lõpuraportitest selgub viimasel hetkel täiendavalt lisandunud filmide hulk).

Selline tohuvabohu võib tõesti silme eest kirjuks võtta. Sestap keskendutakse Berlinalest rääkides ennekõike ikka võistluskavale, neile filmidele, mis hakkavad täna Kuldkaru jahtima.

Neli tundi filipiini art-house’i

Seekordses põhikavas on 24 filmi, neist viis siiski Kuldkaru ei jahi. Tuntuim nimi on avafilmi lavastaja Wes Andersoni kõrval ilmselt Gus Van Sant.

Gus Van Santi «Hea Will Hunting» (1997) oli esindatud Berlinalel, nimiosas üles astunud Matt Damon pälvis toona eriauhinna. Koolitulistamiseaineline «Elevant» oli võidukas Cannes’is 2003. Gus Van Santi uusim töö «Ära muretse, kaugele ta jalgsi ei jõua» («Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot») tugineb 12-aastaselt alkohoolikuks muutunud, 21-aastaselt ratastooli aheldatud ning 59-aastaselt surres New York Timesi järelehüüde pälvinud karikaturist John Callahani autobiograafiale «Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot».

Olgu kohe nimetatud veel üks ameerika lavastaja, Steven Soderbergh. Vaimuhaiglasse sattunud naise najal tegelikkuse tajumise psüühilisi aspekte vaagiv «Unsane» linastub Berlinalel küll väljaspool konkurssi, see-eest on aga väidetavalt üles võetud iPhone’iga. Filmi valmimise tehnoloogiliste üksikasjadega on salatsetud (hea reklaaminipp ju), nii vaieldakse internetikogukondades, et just millise mudeliga see üles võeti.

Omaette nähtus on filipiini indie-lavastaja Lav Diaz. Tema filme, tihtipeale mustvalgeid, on iseloomustatud kui aeglaselt kulgevaid melanhoolseid freskosid. Aga ennekõike kui megapikke linaoopusi. «Filipiini perekonna evolutsiooni» (2004) ekraaniversioonid kõikusid kümne ja üheteistkümne tunni vahel. Siinsamas Berliinis 2016 Alfred Baueri auhinna pälvinud «Kurbliku müsteeriumi hällilaul» kestis 485 minutit. Tõsi, Veneetsias 2016 Kuldlõvi väärinud «Naine, kes lahkus» oli ainult 226 minutit pikk. Lav Diazi nüüd Berlinalel linastuv uusim töö kestab samuti «kõigest» 234 minutit. Igatahes pealkiri on paljutõotav: «Saatana hooaeg» («Ang Panahon ng Halimaw»). Pealekauba lubab lavastaja meile filipiini rock-ooperit (muusika pärineb Diazilt eneselt), ligi neljatunnine stoori olla tõsielust võetud.

Eestlaste asemel serbia Dovlatov

Eestlasi on Berlinalel kohal teadagi palju, üheski võistluskavas me aga esindatud pole. Tahtsin just kirjutada, et filmiturul linastuvad meilt need ja need filmid, aga üllatus-üllatus: seekord pole meil ühtegi turulinastust. Muidugi, saab ju anda internetilingi, aga ikkagi...?

Samuti pole seekordse Berlinale kavva mahtunud ühtegi meie põhjanaabrite filmi. Mullu ju mäletatavasti Aki Kaurismäki ei suvatsenud lõputseremoonial lavale auhinna järele minna, kas seepärast? Ja kui teinekord on mõnda haruprogrammi mahtunud mõni läti multikas, siis ei kohta me Lätit (ega ka Leedut) üheski tänavuse Berlinale kavas.

Küll aga saavad rõõmustada meie idanaabrid, Aleksei German juuniori «Dovlatov» on arvatud Berlinale põhiprogrammi vääriliseks. Dovlatovit kehastava serbia näitleja Milan Marići puhul osutatakse tema suurele sarnasusele kirjanikuga, kas serblasest Dovlatov mõnes kaadris ka Tallinnasse jõuab, oleks iseküsimus. Dovlatovi Tallinna-perioodi on mäletatavasti püüdnud ekraanile tuua Stanislav Govoruhhin filmis «Imelise ajastu lõpp» (2015), Dovlatovi «Kompromissist» lähtus Kristiina Davidjantsi dokumentaal «Intiimne linn» (2003).

Kes mahuvad punasele vaibale?

Veel üks Kuldkaru favoriite, Małgorzata Szumowska, kelle «Keha» pälvis 2015 Berliinis parima režii Hõbekaru, katoliku preestri mõningatest kirgedest ja kõhklustest rääkiv film «…nimel» aga LGBT Teddy auhinna 2013. Kõrgelt hinnatud poola naislavastaja «Twarz» on jäetud võistluspinget kruvima konkursikava lõpusirgel. Otsustamaks, kas oleks filmi pealkirjana parem «Lõust» või «Nägu», peaks esimesest näosiirdamise müsteeriumist rääkiva filmi ära nägema.

Võistluskavva kuulub näiteks ka iraanlase Mani Haghighi «Siga» («Khook»). Kõige viimasel hetkel, alles läinud nädala pressikonverentsil teatavaks saanud võistlusfilm, norralase Erik Poppe «Utøya, 22. juuli» («U – July 22») tugineb tõsielusündmustele, 2011 suvel Utøya saarel aset leidnud veretööle, nähtuna saarel viibinud neiu silmade läbi. Tulistaja nime ma nimme ei nimeta, miks peaksime seda tegema, ajalugu kubiseb niigi taolistest tüüpidest.

Ent punasele vaibale mahtumine ei puuduta üksnes Kuldkaru ihalejaid. 2017. aasta lõpus lahvatas skandaal, Spiegel avaldas 79 tuntuima saksa filmilavastaja avaliku kirja Berlinale senisele juhile Dieter Kosslickule (kelle leping lõpeb 2019). Kirjas tunti muret festivali saatuse pärast, sooviti uuenduslikkust, mis teeks Berlinale Cannes’i ja Veneetsia tõsiseks konkurendiks. Üksnes seekordse Berlinale žürii esimehe Tom Tykweri nimi puudus petitsioonile allakirjutanute seast.

Tagasi üles