/nginx/o/2017/10/03/7167097t1h34d4.jpg)
Maailma raadiokuulajaid tabas 1975ndal aastal šokk, kui raadiost tuli ühtäkki Kraftwerk’i «Autobahn». Muusika kõlas nagu mehhaniseeritud Fordi kokkupanemise tehas. See oli ähmaselt rütmiline tihe signaal. Selle meloodia oli veatu. Peavoolu kuulajate jaoks oli sündinud teutooniline pop. Pärast seda polnud pop-muusika enam endine.
Kraftwerk pole lihtsalt pop-bänd või uuenduslike, tehnitsistlike helide avastaja ja tutvustaja. Kraftwerki lugusid saadab terve masinate maailm, kus kõik funktsioneerib veatult, kiretult. Ebainimlikult?
Hirm tehnoloogia arengu ees on käinud alati käsikäes joovastusega, et tehnoloogilise arenguga on võimalik kõik mured ära kaotada. Me kõik teame ju robootika kolme põhiseadust, mis said teadlase ja ulmekirjaniku I. Asimovi poolt sõnastatud juba 1942: 1) robot ei tohi tekitada kahju inimesele või oma tegevusega seda soodustada, 2) robot peab täitma inimese käsku, kui see ei ole esimese seadusega vastuolus ja 3) robot peab hoolitsema enese julgeoleku eest, kui see ei ole vastuolus esimese ja teise seadusega.
Inimese teeb inimeseks see, et ta on vigane, meil on emotsioonid ja sada muud asja, mis meid ebaratsionaalselt käituma paneb. Hirm masinate ees pole midagi muud kui hirm selle ees, et masinad võivad osutada meist palju täiuslikemaks ja nii peaksime me mingi hetk loovutama evolutsioonilises protsessis koha neile.
Hirm tehnoloogilise moonutatuse ees on lihtsalt hirm muutumise ees. Tegelikult on tehnoloogia käinud inimesega käsikäes ja aidanud inimese vigu lappida iidsetest odakultuuridest peale. Tehnoloogia pole ainult võimaldanud meil mugavamini ära elada, vaid aidanud meil ka loomulikumaks jääda.
Üks teravmeelne Tartu plika ütles kunagi, et ooperilauljad on nagu kulturistid, kes lihtsalt viibutavad oma muskleid ja ainult uhkustavad muskulatuuriga. «Võta mikker ja laula normaalselt!», suskas ta. Ilma mikrofonita poleks tõepoolest võimalik laulda normaalse tooniga suurtele rahvahulkadele.
Kuldsest koosseisust ainukesena on täna laval asutajaliige Ralf Hütter. Krafwerk on üks nähtus, kus tõesti pole oluline, kes laval on, kõik on justkui äravahetatavad. Kuuldavasti olla Kraftwerk omal ajal andnud eri linnades samal ajal kontserte.
Ainult ühel laval võis näha originaalkoosseisu, teistel esinesid robotid. Palju räägitakse hologrammidest, kes hakkavad tulevikus rokkstaaride ja näitlejate eest nende tööd tegema, see tundub kohati päris õõvastav väljavaade, ent kui nimetada üks bänd, kus see tundub mitte ainult ok vaid ka eeldatav loogiline asjade käik, siis on see Kraftwerk.
Värskelt Grammy (parim elektroonika album) kotti pistnud Kraftwerk’i live-kontsert laupäeval Saku Suurhallis tõotab tulla tõeliselt muljetavaldav 3D vaatemäng, kus rullub lahti futuristlik lugu inimese ja robotite vahelisest suhetest ja sünergiast. 3D tähendab seda, et enne šõud jagatakse publikumile 3D prillid, mis võimendavad veelgi elektroonilise rännaku laksu.