/nginx/o/2017/05/05/6624679t1h9056.jpg)
/nginx/o/2018/02/16/7589623t1hd434.jpg)
Raamatu pealkiri võib tekitada natuke ekslikke eelootusi. Kuna proosa kõrval on Made Luiga viimastel aastatel olnud tegus eelkõige kirjandusarvustajana, võiks ju arvata, et küllap siis on lihtsalt üks selline kriitikakogumik, nagu neid ikka ilmub. Ja et autor on otsustanud sellele igaks juhuks anda niisuguse malbe määratluse: à la et oh mis mina nüüd siin hindan, tõlgendan või midagi, niisama jutustan ümber.
Miski ei saaks olla valem. Öelda, et tegu on «žanrikirju» kogumikuga, ütleb veel võrdlemisi vähe. Igatahes on «Ümberjutustaja» 39 tekstist klassikalises mõttes arvustusi, uudisraamatute retsensioone, vaevu pooled, pluss üks teatri- ja üks filmilugu (populaarseimad eesti autorid paistavad olevat Mikk Pärnits ja Peeter Sauter, kummagi raamatuist on kaks lugu). Ülejäänu moodustavad mõned üldisemad artiklid-ülevaated kirjandusest-kirjanduskriitikast, olukirjeldused ja niisama mõtisklused.
Tõsi, seevastu on rohkesti retroretsensioone (vanim neist 1931. aastal ilmunud eestinduse kohta), kuid nendega tuleb mängu üks teine lugu. Nendes on vaatepunkt paratamatult mõneti teine ning pärinevadki nad suuresti ZA/UMi ajast, sulades kokku lugemisblogide stiiliga. Eessõnas ütleb autor, et tekstide mingi erilise grupeerimisega ta vaeva nägema ei hakanud. Päris alati see nii pole olnud, sest kui suur osa blogimõtisklustest, millega raamat algab, tegelevad väga palju vanade Loomingu Raamatukogu vihikutega, väljaandega, millega kirjutajal on silmanähtavalt eriline suhe, siis eelviimase tekstina otsekui kroonib raamatut ja suleb ringi põhjalikum kirjutis selle raamatusarja 60. sünnipäevaks.
Ja ega uudiskirjanduse vaatlejanagi ole Mudlum oma kirjanduskäsitlustes nii väga «ümberjutustaja» midagi. Olen juhtunud kuulma, et tema arvustamislaadile on hoopiski n-ö vannikriitikat ette heidetud. Mõeldes sellega kriitikastiili, kus arvustaja algul pikalt kirjeldab, kuidas raamat temani jõudis, kus täpselt ta seda lugedes viibis, mis ümbritsevad asjaolud teda seejuures mõjutasid, kuidas tegelikult ju ikka midagi väga ei tahakski trükise kohta öelda, aga näed, sai lubatud ja peab, ning siis teksti viimases veerandikus jõuab korraks ka raamatu juurde.
Mis salata, olen ka ise selle võttega vahel püüdnud kergemeelselt lugejat provotseerida. Tõsi küll, veel enam aga, et mitte öelda iivelduseni, olen kriitikas kohanud juhtumeid, kus vanni aset täidab näiteks kuiv tsitaadimüür vms atribuudid. Iga kell olen nõus sellele vanni eelistama.
Tegelikult muidugi Mudlumi lahedus ja vabadus, mis harjumuspärasemale või «akadeemilisemale» kriitikakäsitusele närvidele käib, ei tule mitte mingist edevusest, veiderdamisest, impressionistlike meelisklustega tekstiruumitäitmisest vms, vaid asjaolust, et selle algne sünnikoht on olnud blogikeskkond. Seal ongi suhe sellesse, millest räägitakse, vahetum ja isiklikum. Sealt see vabadusetunne kui niisugune. Internetis ei saa ruum kunagi otsa.
Iseasi on, et koos suurema sisenemisega trükiväljaannete maailma on ka Mudlumi kirjanduskriitika stiili tulnud teatavad muutused. Ta paistab otsivat ja katsetavat võimalusi, kuidas seda oma loomupärast vaba hõredust tihedusega optimaalselt ühendada. Paralleelne areng on ju toimunud Mudlumi proosaski. Ühes «peavoolu» sisenemisega on talle rohkem huvi hakanud pakkuma ka selgepiirilisemad žanrivormid. On selge, et mingitest algupärastest boonustest tuleb seeläbi loobuda, mingite vormirituaalidega harjuda, neid ära õppida. Igal sellisel muutusel on nii oma plussid kui miinused.
Kuid «Ümberjutustajat» soovitaksin küll kõigile. Need on ühe vaba inimese vabad mõtisklused, kes armastab väga raamatuid.
Mudlum
«Ümberjutustaja»
Elusamus 2017
302 lk
/nginx/o/2018/02/16/7589623t1hd434.jpg)