Nädala nägu: kolm musketäri lunastust otsimas

Filmi «Klassikokkutulek» kangelased: Henry Kõrvits, Mait Malmsten ja Ago Anderson. Foto: Andres Peegel

Esimene «Klassikokkutuleku» film purustas Eesti publikurekordid: 33 828 külastust avanädalavahetusel ja kokku 189 100 vaatajat kinosaalis. Esmaspäeval saab teada, kas «Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused» lükkab omakorda uppi oma eelkäija avanädalavahetuse publikurekordi. Mis ajab meid kinno sellist pehmelt öeldes totakat meelelahutust tarbima?

Selle nähtuse juured ulatuvad minu meelest 2009. aastasse, kui Hollywood tõi välja Todd Phillipsi komöödia «Pohmakas» koos oma järgedega. See rääkis varases keskeas meeste võitlusest oma minapildi, ebakindluse ja huvitavate uimastitega. Filmid said populaarseks, tõid raha sisse. Taani «Klassefesten» kopeeris mudeli Skandinaavia oludesse ning urgilased Soomest ja Eestist tegid kähku oma versiooni, mis kõikjal edukalt linastus.

Ameerika kino- ja teletoodang kultiveerib globaalset kultuurilist hegemooniat. Nii hakkabki väiksemates kultuurides tunduma, et siin tuleks naerda samade asjade üle kui seal, kus liiguvad miljardid dollarid.

Maailm meie ümber on muutunud õrnaks ja haavatavaks. Keskealise mehena tunnen kasvõi Postimehe toimetuses, et naljade peale, mis minu arust ei tohiks kedagi eriti haavata, vaatavad nooremad kolleegid mind kui nõmedat onu Heinot 2012. aasta «Tujurikkujast». Ka «Tujurikkujat» ennast ei saaks endisel kujul teha, niikuinii solvuti selle peale juba tol ajal, mis siis veel nüüd.

Nii ongi jäänud alles üks ühiskonnaklass, kelle üle võib süüdimatult ükskõik kui labast nalja visata – just need keskealised mehed. Neid on nii kasvatatud, et mees iga pisiasja peale pillima ei pista. Teiselt poolt võib mõelda, et onukesed said nii kaua oma privileege teistele ühiskonnaliikmetele peale suruda, et uues vapras maailmas ongi nende kord aastakümnete jooksul kogunenud arve ära maksta. Ehk leiavad ka lunastuse, kui enne ära ei sure.

Jääb nüüd küsida, kas need naljad peavad siis nii sabaalused olema. «Pohmaka» ja «Klassefesteni» edu näitas, et madalaimale ühisnimetajale taandatud sisu toob inimesed kinno. Ja mitte ainult. Lisaks piletitulule oli «Klassikokkutulek» ilmselt üks kõige enam piraaditud – kui soovite, siis varastatud – eesti film läbi aegade. Kriitikud ja snoobid tõmbasid ninad vingu, aga produtsent Kris Taskat nagu ka lätlast Andrejs Ēķist (kes väntas eesti näitlejatega hea maitse skaalal veel madalamal paikneva «Svingerid») see ei morjenda. Vaataja hääletab rahakotiga.

Tähelepanelikum vaataja märkab siiski, et järjefilmi «Klassikokkutulek 2» naljaarsenal ei koosne ainult vähenõudlikest seksinaljadest. Stsenaariumi kohandas taanlaste algupärandi põhjal Martin Algus, kes on nii mõndagi stseeni «Tujurikkuja»-väärilist mõru huumorit põiminud. Näiteks iseloomustab kirikuõpetaja ärasaatmisel kadunukest: «Krõõt elas pika ja ilusa elu... Ta oli toimekas medõde ja sama südi ja toimekas küüditamisohver.»

«Klassikokkutulek 2» jõudis linale just vastlanädalal; keskajal peeti sellal metsikut paastueelset karnevali. Mihhail Bahtini järgi andis karneval oma anarhistliku, isegi jumalavallatu naljaviskamisega võimaluse ühiskonna jäik hierarhia pea peale pöörata ja võimukandjate naeruvääristamisega auru välja lasta («François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur», eesti keeles 2017). Lasku siis ka «Klassikokkutulekud» kord aastas seda auru välja. Küll jõuame vaadata ka Michael Haneket ja Veiko Õunpuud.