Ene-Liis Semper: Eesti tugevuseks on olnud hea intuitsioon
Avameelne intervjuu

  • Semperi sõnul on ettepanekuid, millest ei saa keelduda.
  • Tiit Ojasoo nime kustutamine peo autorite seast ei tundunud Semperile aus.
  • Viimasel ajal ei saa Semper enam aru, mis inimeste peas toimub.
  • Peost: vana ei kuulu minevikku, traditsioonid on elavad ja mõjutavad meid.

Ene-Liis Semper

FOTO: Sander Ilvest

Eesti Vabariigi juubelinädala oodatuim sündmus on president Kersti Kaljulaidi vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis ja teater NO99 lavastatud pidulik kontsert-lavastus. NO99 juht, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper kergitab saladusloori ning räägib, mida näeb ja kuuleb 24. veebruari õhtul.

Intervjuud andes rõhutas Ene-Liis Semper mitmel korral, et nii tema kui NO99 teater tervikuna pingutavad maksimaalselt, et 24. veebruari õhtu oleks eriline ja ilus meile kõigile. «Püüame kummarduse Eestile teha nii sügava, kui vähegi oskame ja suudame.»

Ene-Liis Semper, kuidas te mõni päev enne 24. veebruari end emotsionaalselt tunnete?

Tunnen hästi suurt sisemist põlemist ja loomulikult suurt vastutust. Eesti Vabariigi juubelipeo lavastamine on tohutult suur töö.

Väidetavalt peetakse seda sõda mingil «sümboolsel» tasandil, aga selle tähendus muutub järjest laialivalguvamaks. Kuna aga mina töötan tasandil, kus reaalselt kuude kaupa tehakse tööd, et see õhtu oleks ilus ja huvitav ja tulemus saaks juubelile vääriline, siis mul on väga raske seda kirja kommenteerida.

Miks te presidendi ettepanekuga nõustusite?

On ettepanekuid, millest ei saa keelduda. Olen ka varem kaks korda 24. veebruari kontserdiga töötanud, aastatel 2006 ja 2011. Ilmselgelt on Eesti sünnipäeva lavastamine väga suur au, aga ka väga suur vastutus.

Ma mõistan, miks presidendi kantselei meie poole pöördus – me oleme Eesti temaatikaga väga palju tegelenud. Julgeksin väita, et oleme ühed kõige enam Eesti-küsimusega tegelenud kunstnikud. Meid huvitavad selle koha inimeste mõttemaailm ja väärtused. Kuidas nad mõtlevad oma elust, poliitikast, oma maast, tulevikust, loodusest, rahvast jne. Sellepärast tundub mulle, et 24. veebruari kontserdi lavastamine on väga orgaaniline ja sisuline jätk sellele, mida NO99 on üle kümne aasta teinud.

Teatele, et peo korraldab teater NO99, järgnesid väga teravad reaktsioonid. 104 inimest kirjutasid president Kersti Kaljulaidile kirja, kus avaldati nördimust, et Eesti Vabariigi kõige pidulikuma aktuse programmi on valitud looma NO99 ja Tiit Ojasoo, kes on olnud naisterahva vastu vägivaldne ja saanud karistada. Kas selline reaktsioon oli teile ootamatu?

Millekski selliseks ei saa ju valmis olla... Autori ja lavastajana olin täielikus hämmingus.

See asi lõpetati igati korrektselt 2016. aasta varakevadel. Siiski pidas ajakirjandus vajalikuks see mitu kuud hiljem uuesti välja kaevata ja omalt poolt karistada, kuigi Eesti seaduse järgi oli karistus juba kandmisel... Ja nüüd siis veel kord.

Väidetavalt peetakse seda sõda mingil «sümboolsel» tasandil, aga selle tähendus muutub järjest laialivalguvamaks. Kuna mina töötan tasandil, kus reaalselt kuude kaupa tehakse tööd, et see õhtu oleks ilus ja huvitav ja tulemus saaks juubelile vääriline, siis mul on väga raske seda kirja kommenteerida.

See on absurdne ja täiesti disproportsionaalne kontekstis, kus oleme viimastel kuudel mööda Eestit ringi sõitnud ja kohtunud sadade toredate inimestega, kes on meid peo ettevalmistamisel aidanud.

Millised mõjud on sellel kirjal nii teile kui kogu NO99 trupile?

Need, kes oma sõnades võitlevad ühe või teise ühiskonnagrupi õiguste eest, tekitavad oma käitumisega kordades rohkem vaenu, kui nad iialgi ise suudaksid ära parandada.

Ei teagi, kuidas seda mõju kirjeldada. Sõnade tähendus on viimasel ajal suuresti devalveerunud.

NO99 juhi ja lavastajana peaksin siinkohal paluma loomerahu, aga seegi väljend on muutunud sõnakõlksuks. Trupp on vapper, püüame anda endast maksimumi, sest meie kõigi eesmärk on teha võimalikult hea ja ilus pidu.

Kas te arutasite 104 kirja valguses võimalust, et Tiit Ojasoo astub kõrvale ja loobub lavastamisest?

Arutasime, aga see tundus silmakirjalik. Silmakirjalik juba kasvõi selles mõttes, et Tiit pole kunagi olnud selle õhtu ainulavastaja.

Mina lavastan selle õhtu Tiiduga koos. Me ei alustanud selle suure peo ettevalmistustega kaks nädalat enne 104 kirja ega ka mitte kaks kuud tagasi, oleme teinud tööd palju kauem ja nüüd viimasel hetkel teatada, et Tiit pole enam asjaga seotud, oleks olnud valetamine.

Tiit ise tegi korduvalt ettepaneku, et ta aitab küll sisulist raskust kanda, aga tema nime ei ole kusagil. Ent see ei tundunud õiglane ega aus. Mulle ei meeldi valetamine.

Ene-Liis, te oleksite ju ka üksi võimeline olnud seda kava lavastama?

Loomulikult oleks kumbki meist olnud võimeline ka üksi lavastama, me oleme seda ju korduvalt teinud, aga milleks nii vastutusrikkal momendil riskida? See töö nõuab väga palju jõudu, kahekesi koos oleme poole tugevamad. 24. veebruari pidu on reaalne sündmus, mis tuleb reaalselt läbi viia. Mul oleks nii teatrijuhi kui lavastuse autorina olnud erakordselt rumal Tiidu panusest loobuda.

2011. aasta 24. veebruari kontsert-lavastuse eest vastutasid Ene-Liis Semper ja Tõnu Kaljuste, fotol Ene-Liis Semper Tiit Ojasooga sama aasta vastuvõtul.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Kas mainitud kirjas ja sellele järgnenud reaktsioonides on midagi, mida mõistate?

Mõistan vaid seda, et elame ruumis, kus meediaseadused on pärisseadusest tugevamad, ja see on väga ohtlik. Nagu ütles hiljuti endine riigikogu kantselei direktor Maria Alajõe: kümme korda korratud vale muutub faktiks.

Mida te silmas peate?

Minu arvates peavad nii kunstnik kui ka ajakirjanik vastama ühele ja samale olulisele küsimusele: kas ma teen seda, mida publik tahab, või seda, mida publik vajab. Mulle tundub, et ajakirjandus on vajunud juba pea lootusetult sinna, kus teenindatakse ainult publiku tahtmisi: mängitakse üha madalamatele instinktidele ning on loobutud ühiskonna intellektuaalsest kujundamisest.

Vanasti oli ajakirjanik minu jaoks keegi, kes suutis maailma kriitiliselt ja teravmeelselt näidata. Tänapäeval mõõdetakse ajakirjaniku headust sellega, kui palju klikke tema pealkirjad toovad. Vahe on üüratu.

Ajakirjanikud istuvad Facebooki huvigruppides ja võimendavad seda, mida nende sõbrannad neile ette söödavad. Ma ei nimetaks seda ajakirjanduseks, vaid küüniliseks sõuks.

Miks rünnatakse just Tiit Ojasood?

Kui NO99ga alustasime, siis sõnastasime, et soovime lavale tuua ühiskondlikke teemasid, mis puudutavad meid kõiki just tänases päevas. Oleme seda püüdnud jõudumööda ka teha. Meie arvates pole mõtet teha keskpärast asja, seni on meie tees olnud, et nii kaua kui inimesed meie loomingusse kirglikult suhtuvad, on hästi.

Olen viimased kümme aastat käinud NO99 lavastustega mööda Euroopat ja väga sageli esitatakse meile küsimus, kuidas on riigiteatris võimalik nii teravaid teemasid käsitleda. Mul on alati olnud väga hea meel vastata, et jah, Eesti on erakordselt tolerantne ja edumeelne koht, kus kultuuripoliitika soosib kunstnikke, kes võivad tagakiusamist kartmata peegeldada ühiskondlikke tendentse.

Praegu on aga toimunud väga ootamatu pööre.

Eestlastel on alati olnud hea intuitsioon. Meil kõigil olid ninad väga teravad – mujal Euroopas ma seda sel moel pole kogenud. Intuitiivselt tehti vahet, mis on tõene ja mis mitte. Aga nüüd vaatan, et eestlaste head ninad on kõik täiesti umbes. Kollast tatti täis, kui piltlikult öelda. Puudub igasugune võime asjade vahel vahet teha. See on hirmutav.

Kindlasti on võimalik näha kogu selles tegevuses ka osapoolte halvasti varjatud salahuve ja lihtlabast pahatahtlikkust, aga ma keeldun selliste provokatsioonidega kaasa minemast. Sest see tasand on lihtsalt nii… nõrk. 

Ene-Liis Semper Pirita metsas 18. veebruaril.

FOTO: Sander Ilvest

Mida Eesti teile tähendab?

Enne teater NO99 loomist olin aktiivne kujutavas kunstis ja mul olid näitused igal pool maailmas, muuhulgas Jaapanis. Jaapan oli nii tööstuslikus kui ka sotsiaalses plaanis esmakülastusel täielik fenomen, aga lõpuks tulin sealt tagasi tohutu depressiooniga. Veider öelda, aga seal oli jube kitsas. Tahtsin koju. See kõlab naiivselt, aga tahtsin kuhugi kaugele metsa, üksi. Männipuu alla, järve kaldale.

Eestis on ruumi. Me kõik oleme harjunud, et oleme väike rahvas ja meil on väike maa, aga see maa on igas mõttes kordades suurem kui meie. Eestlase jaoks on ikka veel elementaarne, et igaühel on ruumi, sa võid ilma pikemalt planeerimata minna metsa või rabasse, sest see kõik on nii käe-jala juures. Sellist «metsiku» vabaduse tunnet pole mujal Euroopas enam ammu.

Eesti on ruum. Eesti on minu jaoks olnud ühe nähtamatu piiri taga olev kaitstud ala. Kaitstud meie ühise mälu ja ühesuguste arusaamadega.

Aga viimasel ajal ei saa ma enam aru, mis inimeste peas toimub.

Miks?

Eestlased on endale ligi lasknud kõige hullema tendentsi. Ma ei oska seda teisiti nimetada kui... kõlupäisuse.

Ümberringi muutuvad maailmas asjad järjest pingelisemaks, aga Eestis toimub mingi absurdne eneseupitamine ja lahmimine. Inimesi erutab spekulatsioon, mitte tõde.

Kuidas me selleni oleme jõudnud?

Keskkond, kus elanud oleme, on olnud uskumatult luksuslik. Ja siit paradoks – oleme sellega harjunud ega pane tähelegi, kui kergekäeliselt sellest luksuslikust ühisvarast loobutakse. Väärtushinnangute skaala on täielikult muutunud ja igaüht huvitab ainult omaenese ninaesine.

Reeglid, mis kehtisid okupatsiooniajal üle meie peade, olid absurdsed ja seetõttu sai seal all hing oma reeglite järgi edasi elada. Meie jõud tuli sellest, et me kõik tunnetasime, kuidas tegelikult õige on. Kõik tunnetasid tõde. See on minu mälestus.

Eestlaste prioriteedid, puhas mõte ja selge arusaam, mis on tõde ja mis on väär, tulid erakordsest oskusest valida intuitiivselt õigesti. Tehti mitmeid õigeid valikuid ja sellepärast liikus kõik väga kiiresti.

Praegu tahaks küsida, mis siis päriselt tähtis on. Meid päästaks see, kui suudaksime uuesti eristada olulist ebaolulisest. Ei saa osta puhast õhku ja vett. See on elementaarne, aga inimene usub väga kergesti, et vesi tuleb pudelist ja selle hind on üks euro ja viiskümmend senti.

Veider on, et ei nähta põhjuste ja tagajärgede seost. Selle asemel et märgata meid ümbritsevat ainulaadset reaalsust ja mõelda, et siin on enneolematuid võimalusi mitte ainult meile, vaid ka meie järeltulijatele elada õnnelikku, keskkonna ja teistega arvestavat elu, kulutatakse välgukiirusel olemasolevaid ressursse, mõtlemata homsele.

Ma pean siinkohal nõustuma Hasso Krulliga, kes kirjutas, et on siseemigrant. See on vastuoluline mõiste, sest emigrant tähendab pagulast, kellel on õnnestunud end uues elupaigas sisse seada, ilma et ta end siiski päris kodus tunneks. Siseemigrant on seevastu keegi, kes pole kuhugi põgenenud, aga tunneb end pagulasena, sest poliitiline olukord on muutunud vastuvõetamatuks.

Me räägime täna 24. veebruari kontekstis. Eesti juubeli puhul vaatavad kõik tagasi läinud sajale aastale, aga tuleks vaadata edasi, tulevikku.

Milline see tulevik paistab?

Eestlane on eurooplane – absurdne on seda üldse eraldi rõhutada –, aga küsimus on selles, et kõiki asju ei saa korraga. Piltlikult öeldes ei saa korraga elada mere ääres ja Raekoja platsil, tuleb valida. Praegu huvitab kõiki see kujundlik Raekoja plats rohkem ja meri, mis andis avaruse tunde, kipub meie peast kaduma. Unikaalne ruum, mis meid kõiki kaitses, kipub kaduma.

Euroopa on ilmselgelt kriisis ja iga riik mõtleb eraldi, kuidas hakkama saada ja mille arvelt. Kindlasti pole kaasaegne kultuur see, mida kõik esmajoones püüaksid säilitada.

On inimesi, kes arvavad, et tuleks kanaliseerida lihtsamatele, praktilisematele, vähem ambivalentsetele teemadele, kui kultuur seda teeb. Et saaks hästi üheselt öelda, mis on hea ja mis on halb, et mine sinna, aga sinna ära mine, istu maha või tõuse üles jne.

Võib-olla see annab ühiskonnale hetkeks kontrollituse tunde, sest üritatakse leida kaitset väljastpoolt läheneva tundmatu vaenlase eest. Aga kultuurikraani kinni keeramine ei anna rahvale oodatud tugevust, sest tegelik energia ei liigu neid teid pidi, nagu soovitakse.

Kas tulevik on juubelipeo üks märksõna?

Kindlasti.

Seoses ettevalmistusega oleme Lõuna-Eesti nii ühte- kui teistpidi läbi sõitnud ja saan rõõmuga nentida, et seal on palju ehedat elujõudu, mis on mulle erakordselt südamesse läinud. See inspireeris kogu kava puhul mõtlema autentsusest, pärandist, mida võib üle kogu Eesti veel leida... Me püüame näidata seda ehedat elujõudu.

Mis on autentsus?

Inimese kooskõla ümbritseva keskkonna ja esivanemate pärandiga. Houellebecq on korduvalt kirjutanud autentsuse kriisist lääne ühiskondades ning sellest, kuidas autentsust imiteeritakse, kuid mulle tundub, et Eestis on võimalik siiski ka tõesti vahetu kokkupuude looduse ja ajalooga.

Me kohtusime seda pidu ette valmistades väga paljude sääraste inimestega, kes vahetult, ilma kunstlike filtrite ja grimassideta on kontaktis elusa looduse ja elava pärandiga.

Kui küsida, kuidas ma neid inimesi iseloomustaksin, siis miskipärast torkab esimesena pähe väljend: nad on terved. See tähendab, nad on sisemiselt terviklikud ja emotsionaalselt terved. Ja see on meie haigel ajastul, mida minu viimane lavastus kirjeldas hüsteerilisena, tõesti juba peaaegu meditsiiniline hinnang.

Ma olen väga-väga õnnelik, et mul õnnestus nii lühikese aja jooksul siitsamast meie ümbert leida niivõrd palju täiesti suurepäraseid ja terveid inimesi. Loodan, et meil õnnestub just sääraste inimeste eluvaadet edasi anda.

Sest kui räägime Eesti Rahva Muuseumist, siis kas see on meie jaoks eesti rahva pärimuse ja mõtte hoidla või elava kultuuri kesksus? ERMil on uhke ja erakordne hoone, ilusa sisuga ilus idee. Mulle tundub, et 24. veebruaril võiks selles keskenduda elavale kultuurile, Eesti Rahva Muuseum võiks olla elava sädeme, energia, elujõu kese.

Milline saab olema 24. veebruari pidu?

Alati on keskendutud kohapealsele hetkele, aga meie otsustasime liikuda ka ERMist väljapoole, teha eri paikades toimuva kontserdi. Nii korjamegi erinevatest kohtadest kõige emotsionaalsemaid ja ilusamaid momente, mida selle õhtu raames leida võib. Kuna kõiki hetki pole võimalik reaalajas kokku koguda, siis oleme osa asju ka ette salvestanud.

Autorina ei taha ma loomulikult kõike ette ära seletada. Olulisim on vist välja öelda, et me ei vastandu kellelegi, vaid pigem loome sildu. Näiteks disainer Martin Pedanik, kes loob ERMi peo graafilise lahenduse, on aastaid nüüdisaegsel moel tõlgendanud märke ja mustreid, mis pärinevad meie rahvakultuuri ürgsematest kihistustest. Minu jaoks on üks juhtmõtteid antud õhtu puhul see, et vana ei kuulu minevikku, vaid tänapäeva: meie traditsioon on elav ja mõjutab meid endiselt.

Plaanis on tuua sisse tsitaate eesti kultuuriloost, heliloojatest saab kuulda nii Heino Elleri, Veljo Tormise, Arvo Pärdi kui mitme teise loomingut.

2006. aastal kõlas teie lavastatud kontserdil Jarek Kasari «Minu inimesed», mida on nimetatud ka uueks hümniks.

Uut Eesti hümni ei tule, aga kindlasti kuuleme olemasolevat Eesti hümni.

Läbi aegade on 24. veebruari kontsert-lavastusele ette heidetud süngust. NO99 on oma lavastustes Eesti ja ühiskonna suhtes väga kriitiline olnud. Kas saate lubada, et tegemist pole järjekordse «must lagi on meie toal» ängiga?

Meie jaoks on Eesti ruum, millel ei olegi lage. Tahame rääkida meile kallitest asjadest ja püüame teha oma kummarduse Eestile nii sügava, kui vähegi oskame ja suudame.

Kes need teie olete?

Kogu meie väike teater. Teater NO99 isikkoosseis on ju naeruväärselt väike... Õnneks on väga-väga paljud inimesed meid aidanud ja toetanud, aitäh kõigile.

Juubelipeo eelarve on eelmiste aastatega võrreldes suurem, koos käibemaksuga 300 000 eurot. Miks nii kallis?

Pean siinkohal rõhutama, et see ajakirjandusest läbi jooksnud eelarvenumber ei ole mõeldud vaid kõnealuse kunstilise programmi tegemiseks, vaid hõlmab kogu õhtu eelarvet. Alates maja kujundusest ja valgustehnika rendist ning lõpetades videoekraanide ja kõige muuga. Juba puhtalt logistiliselt on ERMis peo korraldamine väga kallis.

ERMi maja on teadupärast erakordselt suur, majas puudub lava, külalisi on palju rohkem kui eelmistel aastatel, aga kontsert-lavastus peab olema nauditav nii kutsututele kui kodus teleri ees olevatele inimestele. Seega oleme otsinud nüüdisaegseid lahendusi, millega saavutada maksimaalne mõju mõlemale vaatajaskonnale. Seekordset etendust pole võimalik võrrelda varasemate, ükskõik millises kontserdisaalis tehtud 24. veebruari lavastustega.

Oleme seda küll juba korduvalt öelnud, aga võin teatrijuhina veel kord kinnitada: teater institutsioonina ega ükski meie töötaja ei saa mitte mingisugust lisatulu. Kuna mõte Lõuna-Eesti fokuseerimisest ja riigi sajanda sünnipäeva tähistamisest ERMi uues hoones tundus kõigile nii vinge, siis me töötame oma tavalise palga eest. Ja nagu oleme varemgi öelnud: pärast ürituse toimumist avalikustame kogu eelarve. Teater annab seekordsele kontsert-lavastusele ka numbri, nii et sellest saab meie teatri üks lavastus 99st.

ERM on eriline ja keeruline koht lavastamiseks, aga mis teeb ERMis lavastamise teile ahvatlevaks?

Maja ise on nii ilus. Mind intrigeerib see, kuidas täita ERM tundega, et Eesti identiteet, rahvuspärimus, ürgolemus pole kuhugi kadunud, vaid elab kusagil pinna all tugevalt edasi. Ja huvitab, kui sügavale pinna alla me sel õhtul piiluda suudame.

Presidendi vastuvõtt on reglementeeritud üritus, kuhu saabuvad kutsutud külalised pidulikes kostüümides ja järgitakse teatavat etiketti, aga ERMi maja asetab selle väga põnevasse konteksti.

ERM on eesti rahva muuseum. Väike, unikaalse minevikuga rahvakild praeguses heitlikus maailmas. Soovime saavutada ERMis võimalikult elavat atmosfääri, et museaalsus hetkeks tagaplaanile jätta. ERMi varamu on ülirikkalik, aga mind huvitas, mis on meie praeguses hetkes see elav säde, see «miski». Seepärast läksime muuseumist välja, tegime ekspeditsiooni sinna, kus traditsioonid on veel elus, nii et saaksime öelda, et kõik meie kirjad, lood ja laulud ei kuulu ainult klaasvitriini. 

Mulle tohutult meeldib leida Eestis autentseid nurgakesi, kus on täiesti oma hingamine.

Minu arvates tuleks meie sajanda sünnipäeva kontekstis väärtustada just seda.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Ene-Liis Semper

  • Teater NO99 kunstiline juht.
  • Semper (1969) lõpetas 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafina. Ta on loonud arvukalt lava- ja kostüümikujundusi nii teatri- kui ooperilavastustele.
  • Ene-Liis Semper on ka üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti videokunstnikke, kelle teoseid on esitlenud paljud olulised maailma kunstisündmused (Veneetsia biennaal, Manifesta jt).
  • Koos Tiit Ojasooga on ta olnud enamus teater NO99 lavastuste kaasautor ja -lavastaja. Semper on teinud korduvat kunstilist koostööd ka Mati Undi, Hendrik Toompere, Sebastian Nüblingi, Kristian Smedsi ning ooperite puhul Dmitri Bertmaniga.
  • Semper on korduvalt pälvinud Eesti aasta parima lavastuskunstniku tiitli, preemiaid kujutava kunsti vallas ning koos Tiit Ojasooga aasta parima lavastaja/lavastuse preemiaid.
  • 2013. aastal oli tema stsenograafia Kristian Smedsi lavastusele «Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus» nomineeritud Saksamaa teatripreemiale «Faust».
  • Semper on Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.

Presidendi vastuvõtu kunstilised juhid

  • 2018 Teater NO99, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo (ERM)
  • 2017 Jaak Prints, Erki Pärnoja, Jaagup Roomet (Estonia)
  • 2016 Tõnu Kaljuste, Reet Aus, Taavi Varm (Estonia)
  • 2015 Mart Koldits, Risto Joost, Marko Mäetamm (Jõhvi kontserdimaja)
  • 2014 Ivar Põllu, Gabriela Liivamägi, Rene Liivamägi, Maret Tamme ja Aleksandr Šelepin (Pärnu kontserdimaja)
  • 2013 Elmo Nüganen, Pille Jänes  (Estonia)
  • 2012 Ain Mäeots, Vaiko Eplik, Riina Degtjarenko (Vanemuine)
  • 2011 Tõnu Kaljuste, Ene-Liis Semper (Estonia)
  • 2010 Uku Uusberg, Ando Kiviberg, Iir Hermeliin ja Maarja Meeru (Vanemuine)
  • 2009 Üllar Saaremäe (Jõhvi kontserdimaja)
  • 2008 Peeter Jalakas, Tõnu Kaljuste (Estonia)
  • 2007 Andres Dvinjaninov, Aarne Saluveer, Iir Hermeliin (Vanemuine)
  • 2006 Tiit Ojasoo, Tõnu Kaljuste, Ene-Liis Semper (Estonia)
Tagasi üles