Robotid jäävad alati poisteks

• Krafwerk on nähtus, kus pole oluline, kes täpselt laval on.
• Kontserdil esitatud lood olid pikad jämmid.
• Publiku seas oli palju lapsi.

Laupäeval astus Saku suurhallis retrofuturistliku 3D-kontserdiga üles elektroonilise popmuusika lipulaev Kraftwerk.  

Esimene number oli kohe «Numbers». Ei nimetatu ega kõik järgmised lood olnud masinlikud koopiad stuudioversioonidest, vaid esitatud pikemate jämmidena, mida saatis ekraanil retrofuturistlik 3D-visuaalia. Ainult lugu «The Model» oli originaali järgi esitatud, ja kahjuks inglise, mitte saksa keeles.

«Spacelab» viis orbiidile, kus kondasid lendavad taldrikud ja satelliidid. Kui üks lendav taldrik Tallinnast üle kihutas, pani see publiku heldima, ja kui taldrik lõppeks Saku suurhalli ette maandus, võeti see vastu joovastava aplausiga.

Publiku seas oli päris palju lapsi. See tundus nii õige. Lapsed ja masinad võiksid olla kõige paremad semud. Muudetud oli ka osa lugude sõnu. Näiteks loos «Computer World» oli vanade heade spiooniorganisatsioonide, nagu Interpol, Deutsche Bank, FBI ja Scotland Yard kõrval esindatud ka KGB ja CIA, mis üleilmse arvutivõrgu abil inimesi ja andmeid kontrollivad. 

Ma lootsin, et teised mehed on juba robotitega asendatud, aga ei olnud, tegelikult olid kõik neli päris inimesed.

Kummastav, kui täpselt see 1981. aasta lugu meie tänapäeva maailma ette ennustas. Teine lugu, kus sõnu oli veel otsustavamalt muudetud, oli «Radioactivity». Ralf Hütter laulis seal: «Stop radioactivity!», manitsedes inimkonda mõistusele.  

Kuldsest koosseisust ainukesena oligi laval Kraftwerki asutajaliige Ralf Hütter. Ma lootsin, et teised mehed on juba robotitega asendatud, aga ei olnud, tegelikult olid kõik neli päris inimesed (Fritz Hilpert, Henning Schmitz ja Falk Grieffenhagen). Vaid loo «We Are The Robots» ajal olid laval ainult robotid ja just needsamad 1978. aastast tuttavad: Ralf Hütter, Florian Schneider, Karl Bartos ja Wolfgang Flür.

Krafwerk on nähtus, kus tõesti pole oluline, kes täpselt laval on. Ralf Hütter võiks olla, sest ta on ainuke, kes alati on olnud, aga kui tema asemel oleks tema näoga robot, kes sama imeliselt laulab, siis ei oleks mingit probleemi. (Kuuldavasti olla Kraftwerk omal ajal andnud eri linnades samal ajal kontserte.)

Palju räägitakse hologrammidest, kes hakkavad tulevikus rokkstaaride ja näitlejate eest nende tööd tegema – see tundub kohati päris õõvastav väljavaade, ent kui nimetada üks bänd, kus see ei tundu mitte ainult mõistetav, vaid on lausa asjade loogiline käik, siis on see Kraftwerk.

Veatu masinlik õnn

Kui olin väike poiss ja läksin Tartu Ülikooli, sattus mu pinginaabriks Indrek Asukül. Esimesel nädalal tutvustati meile Tartu Ülikooli raamatukogu ja seda, kuidas see töötab. See oli nagu suur analoogarvuti, kuhu sai üleni sisse minna ja andmeid katsuda. Indrek meelitas mind kohe muusikaosakonda Kraftwerki kuulama. See oli ilmutus. Silmad peas põlevad, käisime terve esimese semestri ainult Kraftwerki kuulamas.

Indrek ütles, et see on väga budistlik muusika, ei mingeid kirgesid, puhas veatu masinlik õnn. Pole vaja jumalat ega isegi antidepressante, ole lihtsalt see, kes oled, aga funktsioneeri laitmatult. Meid erutas iha masin-olemise järele. Me tahtsime masinliku teenimisvalmidusega teenida inimkonda läbi teaduse. Väga budistlik tundus meile ka masinate isetu teenimisvalmidus ja nende olematu iha tegude viljade järele.

Mingi aeg kasutasime positiivse reaktsioonina ainult adverbi «mõistlik». See tundus lihtsalt nii mõistlik. Näiteks kui keegi ütles, et tema juures on täna pidu või lihtsalt «Lähme Zavoodi viina jooma!», ei läinud me leili, vaid ütlesime alati leigelt: «Mõistlik!»

Me tahtsime olla robotid, aga selle asemel, et jõllitada raamatukogus raamatuid, kondasime riiulivahedes, nuusutasime andmeid ja lihtsalt kogesime seda rõõmu ja ekstaasi masin-olemisest tohutute infomassiivide vahel. Meile tundus raamatujõllitamine kuidagi kohmakas viis andmevahetuseks. Tahtsime moodsamat ultrakiiret andmesidet iseenda ja keskkonna vahel, tahtsime kohe kogu raamatukogu alla neelata. Me tahtsime ameleda andmemahtudega, miilustada riiulitega. Limpsida raamatuid. Saada üheks kogu selle suure tarkusemerega.

Kraftwerk või biitlid?

Lõppeks: Kraftwerk või biitlid? Palju on vaieldud, kas Kraftwerk on kõige olulisem ansambel popmuusika ajaloos või kõige olulisem pärast biitleid. Ma arvan, et vastus sõltub sellest, millisest ajapunktist me küsimust vaatame.

Kui asetame end keset 1970ndaid või kasvõi keset 1990ndaid ja vaatame tolle ajastute bände, siis tundub, et biitlid, aga kui vaatame ringi praegu, mil enamik muusikast tehakse arvutitega, siis pigem Kraftwerk. Saja aasta pärast, kui enam keegi kitarriga muusikat ei tee, pole kellelgi mõtteski püstitada nii totakat küsimust.