Konkreetsest rahvast rääkivaid anekdoote on üldiselt kaht liiki. Ühtesid räägivad neist naabrid, teisi räägivad nad endist ise. Tihti pole seegi võimatu, et teist tüüpi naljad on alguses olnud esimest tüüpi – ja et naljade objektid ise on need üle võtnud, et samuti oma veidruste üle irvitada. See on miski, mis väärib mu meelest imetlust, eriti siis, kui väljanaerdavad rahvuslikud stereotüübid ka tõepoolest inimesi kõige paremini ei iseloomusta.
Tellijale
Võime enese üle naerda on tugevuse tunnus (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised on naljad eestlastest? Anekdootide eestlast iseloomustab esmajoones tohutu aeglus, millega ta kõike teeb. Samuti teatav lihtsameelsus, mille juurde kuulub jäägitu seadusekuulekus. See eestlane on väga pragmaatiline ja ühtlasi ülimalt napisõnaline. Ta vastab alati täpselt ainult nendele küsimustele, mis talle esitatakse, aga ei kipu nendest ise loogilisi järeldusi tegema ega tee katsetki end teise inimese positsiooni asetada.