Uus raamatusari Eesti Vabariigi aastapäevaks

Eile esitleti Tallinnas Solarise Apollo kinos uut raamatusarja «Eesti Vabariik 100» ning selle esimest väljaannet, milleks on Mart Laari ja Toomas Hiio teos «Eesti riigi 100 aastat». Kokku ilmub sarjas järgneva pooleteise aasta jooksul 44 raamatut. Sarja toimetab ning annab välja Eesti Meedia kirjastus Post Factum, sellesse kuuluvate teoste teemad ja autorid valis riigikantselei määratud kolleegium, kuhu kuuluvad Aleksei Lotman, Mart Orav ja Peeter Saari. Minu küsimustele vastas kirjastuse Post Factum peatoimetaja Signe Siim.

Kuuldavasti käivad raamatute tiraažiarvud Eesti raamatuturul järjest alla. Selle valguses tundub idee anda pooleteise aasta jooksul välja 44 raamatut natuke hullumeelne. Milleks ja kellele?

See on Eesti riigi kingitus eesti rahvale, üks viis tähistada väärikalt vabariigi sajandat aastapäeva. Sarja teoste näol on tegu üldarusaadavas vormis esitatud kontsentraadiga paljudel olulistel ja huvitavatel teemadel. Raamatud on kõik keskeltläbi paarsada lehekülge ning taskukohase hinnaga. Auväärne autorite ring annab sarjale loodetavasti usaldusväärsuse.

Üks on selge, järgmise paarikümne aasta jooksul – kui üldse kunagi – teist taolist sarja enam ei ilmu. Esmalt seetõttu, et paberraamat pole just äriplaanis suunaga üles. Tiraažid tõesti kukuvad kolinal (möödunud aastal ei müüdud ühtki teost koguses 10 000 eksemplari, mis veel mõni aeg tagasi oli üsna tavaline), temaatika nišistub, noorem põlvkond loeb võõrkeeles, kui üldse, ja tabada lugeja maitset on isegi selgeltnägijatel ebaõnnestunud.

Selle taustal arvan siiski patriootlikult, et kvaliteetse sisuga, arusaadavalt, populaarteaduslikult või suisa esseistlikult kirjutatud, asjatundja sulest pärit tasakaalustatud ning suhteliselt kompaktne teos on tubli baas, kindel märk on maha pandud igas valitud valdkonnas. Peaaegu pooled sarja teosed käsitlevad teemat, mis pole kontsentreeritud ülevaate vormis varem raamatukaante vahele jõudnud.

Nimetage palun mõned põnevamad näited?

Sellesse seltskonda kuuluvad raamatud Eesti luurest, markidest, moest, reklaamist ja disainist, seltsidest, riigikaitsest, teedest jne.

Raamatusarja «Eesti Vabariik 100» esitlusel said teiste hulgas sõna Toomas Hiio, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Signe Siim. Foto: AFP / Scanpix

Kuidas valiti teostele autorid?

Seda tegi riigikantselei määratud kolleegium, kuhu kuuluvad Aleksei Lotman, Mart Orav ja Peeter Saari. Iga teose autor on vaieldamatu oma valdkonna asjatundja ning kirjapandus ei saa eriti kahelda. Mis on internetiajastul ja kaheldava väärtusega teabe metsikus levikus äärmiselt oluline.

Ehk et kui elekter läheb ära ja sul on vaja leida üks tõene fakt Eesti metsanduse, raudteede, teatri, luure, kirjanduse, filmi, õiguse, riigi või energeetika vallas, võtad raamatu lahti ja saad teada. Ka viiekümne aasta pärast on kuskil pööningul neid keni, kõva kaanega raamatuid olemas, mitte krüpteeritud faili kuskil pilves, ja sul pole ammu olemas seda vanamoodsat programmi peopesavidinas (või suisa pähe õmmeldud kiibis), et faili avada.

Nii näiteks on mul endal kodus üks mälestus Kuku raadio algusaegadest: NAB-kassett, millega pole tänasel päeval – ehk 25 aastat hiljem – enam suurt midagi teha, sest sealt info kätte saamine on ilmselt veel võimalik, aga jube tülikas.

Kuidas see suurprojekt Post Factumi toimetusse sattus?

Kui möödunud suve hakul levis kuuldus riigihankest, uurisime meiegi lähemalt ja saime kiiresti aru, tegu on hullusega. Mõelge ise: aasta jooksul 44 teost, juba ette valitud (ja meile teadmata sisuga) käsikirjad, mis pole olemuselt kerged, varem ilmunud juturaamatud, vaid teatmeteosed, millele tuleb leida fotod, teha nimeregister ja mis kõik kirjastamisega kaasas käib, ning siis veel tulukalt maha müüa.

Eks riigikantselei sai ka esimese hanke läbikukkumisega aimu, et nende plaan oli liialt uljas – tingimusi leevendati. Ühest aastast sai kaks ning 440 eksemplari igast teosest ostab keegi toetaja raamatukogudele, andes sellega kirjastajale kindla tuluosa. Siin on kaasatud eraettevõtjaid ja üksikisikuid. Nii näiteks on juba teada, et osa teatriraamatu tiraažist hüvitab Tiit Pruuli, raudteeraamatu puhul on selleks isikuks Oleg Ossinovski.

Nii siis juhtuski, et meediaettevõte, kellel on kirjastus, reklaamikanalid, tele, raadio ja riigi mõjukaimad ajalehed ning ikka natuke seda eesti jonni – no kas tõesti ei suuda ära teha – esitas hankele pakkumuse ja osutus võitjaks. Teise pakkuja meediaplaan oli tasasem ja nii see kõik meie õuele saabus.

Kuidas on 44 raamatu peaaegu üheagne toimetamine kirjastuse poolelt seni välja näinud? Kas olete kogu selleks maratoniks valmis?

Igal autoril on oma nägemus, kiiksud ja soovid, igal toimetajal omad ja igal keeletoimetajal veel suurem õigus kõike timmida. Kujundaja takkapihta. Iga ilmunud raamatu taga on tegijate higi ja vaev, pingelised töötunnid täis üllatusi, emotsioone ning kompromisse. Aga lugeja peab nägema ilusat pilti, tõest teksti ning korralikult köidetud teost.

Oleme pidevas koostöös paljude erinevate isikute ning institutsioonidega. Raamatute pildivalik toetub suuresti väärtuslikule museaalide kogule Rahvusarhiivis, Eesti Kunstimuuseumis, Eesti Kirjandusmuuseumis, ERMis, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis ja paljudes teistes muuseumides, keda kõiki ei jõua siinkohal nimetada. Ka paljud erakogude omanikud on lubanud meil lahkelt oma materjale kasutada. Mille eest oleme väga tänulikud. Eks see ole meie kõigi ühine kingitus vabariigi sajandaks sünnipäevaks.

Meie meeskond, kokku paarkümmend tegijat, on juba hakanud nakkuma ja ilmselt järgmise aasta juulis, kui peaks sarja viimane teos lettidele jõudma, oleme valmis end järgmise sarja tegijateks pakkuma, kui vajadust on. Kui raamatuid pole vaja teha, mõtleme midagi muud välja. (Naerab)