/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/22/7613979t1hfe8b.jpg)
Neljapäeval, 1. märtsil kell 18 avatakse Vaal Galeriis Mauri Grossi näitus «Halastus», mis jääb avatuks 7. aprillini.
Vaal galeriis avatakse näitus halastusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõna «halastus» on nii jõuliselt kõikehõlmav, et üksnes rääkimine võtaks selle mõttelt jõu. Nagu viigileht langeks niuetelt ja järelejääv ei omaks mingit tähtsust. Sõna peenhäälestusele keskendumine, selle tunnetamine läbi visuaalse kogemuse on aga justnimelt see, mis paneb Grossi näituse sisemonoloogi kandma, korraga minimalistlikult ja narratiivselt.
Igale ajastule on omane inimlik igatsus sellise elu järele, mis oleks vaba kaasaegsetest kannatustest ja pingetest. Need pinged omakorda teisenevad utoopiaks ja halastuseks. Utoopia all mõistame hüpoteetilist ideaalühiskonda, kaunist kohta, mida pole olemas ja mille realiseerumisse keegi nagunii ei usu. Halastus märgiks siinkohal justkui allaandmist, utoopiast loobumist ning seeläbi mõnes mõttes ka vabanemist.
Heroilised, ent samas ülevalt vägivaldsed skulptuurid leidsid oma lõpu renessanssiga. Samamoodi väidetakse täna, et maalikunst on surnud, juba päris ammu surnud. See väide on midagi, millele Gross järjepidevalt vastandub, kasutades oma relvadena nii akademistliku kõrgstiili, sotsialistliku realismi kui uudsena ka antiikskulptuuri ja ekspressionismi vahendeid, täiendades neid nii kerge sarkasmikastme kui autentse aupaklikkusega.
Kas Gross on endale halastanud ja loobunud oma obsessioonidest? Tsiteerides Tammsaaret: «Vargamäel ei ole halastust, Vargamäel peab.» Gross küsib siit edasi: Kas kunsti tehakse kohustusest või halastusest?
Mauri Gross (1969) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias lavakujunduse eriala 1997 ning hiljem õpetanud seal graafilist disaini. Praegu tegutseb ta vabakutselise kunstnikuna, osaleb isik- ja grupinäitustel ning erinevates kunstiprojektides, on Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema tööde üheks kandvaks teemaks on küsimus väärtuste kohta, mida ta traditsioonilist ja akademistlikku maalilaadi rakendades pühendunud järjepidevusega käsitleb ja nii oma lemmikmotiive algosadeks lahti võttes vaatajaid lummab.