Kas taas liiga tõsine? Semperi-Ojasoo lavastuse arvustus

Presidendi vabariigi aastapäeva kõne ja kontsert Eesti Rahva Muuseumis.

FOTO: Margus Ansu

Ummik. Eesti on ummikus. Just sellise sõnumiga alustas NO99 Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kontsert-lavastust. Tallinna Muusikakeskkooli Naiskoori takistas peole jõudmist tõrvikurongkäik, aga nagu saatejuhiks kehastunud Rea Lest ütleb: «Laulda saab ka bussis» ja nii avaski juubelipeo Veljo Tormise teos «Laulusild» (sõnad «Kalevala» ja eesti rahvaluule, dirigent Ingrid Kõrvits). Neidude silmad pilluvad tuld, näod on naerul ka kõige kõrgemaid noote võttes, neis õnnelikes inimestes saavad kokku tulevik, olevik ning minevik.

NO99 kontsert-lavastus polnud liiga rõõmus ega liiga masendav, see oli peegel meie tänasele päevale – Eestis on elujõudu, väärtusi, mida me kõik ühiselt hindame ja mis teeb Eesti Eestiks, aga meie reaalsuseks on ka tõrvikurongkäigud, Harvesteri müra ning Lätist toodud kuuspakk.

Kontserdi üheks märksõnaks oli vastandus, aga mitte vastandus otseselt hea ja kurja, õige või vale vahel, vaid NO99 näitas meile Eesti elu täitvaid vastuolusid. Ainult Eestis võib ette kujutada, et täiskoosseisus ERSO annab väikeses kultuurimajas kontserdi, mida musta ahju soojuses kuulab käputäis hallipäiseid eestlasi, kõigil soeng sätitud, ülikond seljas või pärlikee kaelas.

ERSO esitatud Heino Elleri «Kodumaine viis» (dirigent Olari Elts) oli kontsertkava üks hardamaid hetki – kellel need jumalikud helid Eestimaa nõidusliku lummust silme ette ei maalinud, on kas vaimult pime või südametu.

Keegi ei mäleta enam, millest suur kaklus lahti läks, aga kõik löövad kõiki. Suurepärases esituses Sommeri tekst iseloomustab vägagi tabavalt meie tänast Eestit, kus kõik on kõigi peale solvunud.

Hinge pugevaid hetki oli juubelikavas ohtralt, olgu siinkohal nimetatud NO99 filmi viimane laul, Sven Grünbergi «Ball». Helilooja istumas Kristjan Jaak Petersoni süüdatud lõkke, kus kokku said sadade aastate jaanituled, hoiatuslõkked ning kodukolle, aga ka täna ERMi ümber süüdatud tuled, valguses ning vaatamas seda viimast loitsu enne suurt palvet. NO99 oli kokku kogunud peaaegu kõik Eesti inimestele olulised uskumised-religioonid, nagu tahtes öelda, et jumalad võivad meil olla erinevad, aga maa, mille nimel palveid esitame, on üks.

Need, kes tahtsid 24. veebruaril kuulda rahvuslikkusest nõretavat ülistuskõnet, võisid aina tõsisemaid ja valusamaid toone juurde kerinud kontserdi ja kõnede lõpus tunda pettumuse kibedust. Sest tänavune kontsert oli taas pigem tõsine kui rõõmust rõkkav rahvapidu. Kuid kindlasti ei sobi Semperi-Ojasoo kontserdi alapealkirjaks «Tujurikkuja» kunagine menulaul «Oh millal ükskord nähakse,/ kui halb on olla eestlane?».

Semper ja Ojasoo olid nemad ise

Kindlasti on tänase peoga rahul need, kes lootsid kuulda Ene-Liis Semperile ja Tiit Ojasoole omaselt teravat analüüsi ning tabavat kommentaari Eestile, sest seda teekonnana (nii otseses kui ka kaudses tähenduses) näidatud juubelipeo kontsert-lavastus oli. Õigemini oli see NO99 teatri poliitiline avaldus. 

«Nagu oleks kuri tuul läbi kõigi hinge puhunud,» ütleb Rasmus Kaljujärv, kui vestab Lauri Sommeri kogumikust «Lugusid Lõunast» pärit jutustust, kuidas kogu küla mehed ootamatult omavahel kaklema läksid. Keegi ei mäleta enam, millest suur kaklus lahti läks, aga kõik löövad kõiki. Suurepärases esituses Sommeri tekst iseloomustab vägagi tabavalt meie tänast Eestit, kus kõik on kõigi peale solvunud.

NO99 lavastuse pealkiri on «NO31 Teekond». Pidupäeva kontserdil nägime reaalselt kahte teekonda – NO99 näitlejatest televisiooni võttegrupi sõitu, peatumisi ja kohtumisi Eesti kodudes, ning Eesti esimese eestikeelse suure poeedi Kristjan Jaak Petersoni Riiast koju tulekut.

Jörgen Liik Kristjan Jaak Petersonina.

FOTO: Margus Ansu

Jörgen Liigi mängitud Kristjan Jaak Petersoni kasutasid Semper-Ojasoo vägagi kavalalt, just temas näidati meile geeniust, kes võtab endale suuri ülesandeid, aga keda kodus ei mõisteta, kes oma teekonnal hullub ja saab unenäos kontakti inimeste käitumisest solvunud viljapeadega, häälega minevikust, keda meie enam ei kuulde, aga Andrus Kivirähki raamatute rahvas tundis vägagi hästi.

Riivamisi tegeleb just Kristjan Jaak Peterson eestlaste joomis(kultuuri)probleemiga («Põllumaa on joomas, oja annab juua sinimere suule, minu sõber sõimab, et ma tahan juua») ja just tema kes küsib «Mis on naistel?» ja vastab: «Meestel on mõistus, härgadel on sarved, karudel hambad. Naistel ilu, mõõga ja oda asemele ilus olles võidab tulda ära.» Täna on sellise luulerea valimine üsnagi jumalavallatu temp!

Naistevastast vägivalda puudutab aastapäeva lavastus samuti riivamisi, kasutades selleks Sommeri surnust üles tõusnud mehe teksti: «Mu naise lõid üle, nüüd peksad teda ja näljutad.»

Olulised küsimused

Ei joomine ega geeniuse üksindus olnud sugugi selle lavastuse peamised teemad, need olid ääremärkused. Peamine, lausa tüviteksti mõõtu küsimus kõlas Eva Kolditsa suust – kuidas jääda iseendaks, kuidas saada ja jääda inimeseks.

Kui nendele küsimustele teame vastust, siis kaovad kõik eelnevad. Ja mulle näib, et just Eva Kolditsa küsimustes on NO99 lavastuse peamine.

FOTO: Margus Ansu

Lavastuses oli kolm murdepunkti, kahes esimeses vaatajat raputakse peaaegu füüsiliselt (sest «õige viha puhul on tähtis puudutus») ega lasta piduhõllandust nautima jääda – õnneliku perekonna juurest kööki astunud Marika Vaariku süüdatud tikust ei sütti ainult küünal, vaid mälestus, aja lugu, inimeste elu muutnud hetke valu («Ikka meenuvad minutid / millal viras vikerkaar / üle vee. // Me seisime raudsel sillal. / Sinu ees oli / raudne tee», Betti Alveri «Korallid Emajões») ja setude peolt minema tormanud Rea Lest satub vastamisi metsamasinatega ning tema põgenemisteed ääristavad hauakääpad metsale, harvesteri töödeldud palgivirnad.

Viimases pöördes aga püütakse vaataja taas viia pidulikku seisundisse, valmistades ette finaaliks. Kristjan Jaak Peterson sammub mööda kirikust, kus lauldakse «Kristus on sinu kõrval, Kristus on sinu ees, Kristus on sinu peal» (Vox Clamantis esitab Arvo Pärdi «The Deer’s Cry», Püha Patricku palvet, dirigent Jaan Eik Tulve), ta astub pühakojast mööda, et jõuda sõnadeni, mis asunevad eestlastele meieisapalvet – kas siis selle maa keel….

Sümbolid

Ene-Liis Semperi käekirja lavastuskunstnikuna on iseloomustanud viimase kui detailini läbi mõeldud sümbolite kasutamine. Nii pole ka 24. veebruari kontserdil midagi juhuslikku. Aga mis on need sümbolid, mida Semper selle aasta tähtsamas lavastuses kasutab?

Sinimustvalget lippu näeme lavastuses korra (Rasmus Kaljujärve ja Jörgen Liigi rõivakomplektid on sinimustvalged, korraks joonistuvad kaamera lambist, öötaevast ja mikrofonist ka lipuvärvid ning ka vapustatud Rea Lestale pakutakse sinist, musta ja valget šokolaadi, ta valib valge, süütuse), aga loomulikult ei puudu pidulaualt kiluvõileib, morss, väike pitsike valget (hansa), tikitud seinavaibad, minevikule mõeldes süüdatud küünal, ootamatult tulnud ja siis sama ootamatult lahkunud kaaslane (koer), palkseinad, bussipeatus ja kodust kaasa võetud fooliumisse keeratud võileib (musta leiva ja vorstiga), kirik, laulud ja luuleread, mida kõik teavad peast, lõkketuli, Lätist pärit õlu, sirges rivis sammuv sõjavägi, küünlad haudadel, rituaalid (hõbedaveega näo pesemine), puulaega kultuurimaja, helkurid, selfipulk, presidendi vastuvõttu vahendav telekas…

Mets

Aga kõige suurem ja mõjuvam sümbol oli 24. veebruari kontsert-lavastuses mets. «Minu kodu kuusikusta, minu maja männiksesta.. Olen kase kasulapsi, haavapuu armas lapsi…Õunapuu minu õeke, kallis kaske kaitse minda, vaher valge valva mind, siin pean mina olema, siin pean mina surema.» Nii kõlas lavastuse teise dramaatilise murdepuntki eel Lauri Õunapuu laul «Küla mul käskis vait olla» (seade Mirjam Tally, esitab Meelika Hainsoo).

Semper-Ojasoo rõhutavad, et just mets on eestlase kodu. Mis juhtub eestlasega, kes esimest korda näeb metsa maha müümise tagajärgi, anti edasi ülimalt mõjuvalt Erkki-Sven Tüüri 1984. aastal kirjutatud In Spe lauluga «Isamaa» Rea Lest kui metsast välja aetud murueide tütar vaatab läbi akna, kuidas Erkki-Sven Tüür trumme mängides endasse kogunenud valu valla päästab.

Vaikus. Appikarjele järgnenud vaikus on sama kõnekas kui Arvo Pärdi pausid. Ja see ongi Eesti.

FOTO: Pilt videost

Kontserdikava lõpetasid Sven Grünbergi «Ball» ja Tõnis Mägi «Palve», millele järgnes spontaanne «Mu isamaa on mu arm» (Ernesaks/Koidula). Need kolm laulu olid emotsionaalselt võimsaks hüüumärgiks Eesti Vabariigi hingekriipivale ja mõtlema sundivale võib-olla liigagi valusale, aga kahtlemata südamega tehtud juubelipeole.

Ainus asi, mille kallal ma Semperi-Ojasoo juubelilavastuse puhul pisut noriksin, ongi lõbusate-rõõmsate nootide puudumine kontserdikava lõpus. Mitte et kontsert-lavastus ise liiga tõsine oleks olnud, oli, aga põhjendatult. NO99 lavastus oli valusalt ilus pilk Eesti vastuoludele.

Kuid siiski hing igatsenuks pärast kõiki neid loitse ja õnnistusi, mida pühendunult lauldi ja lausuti, vaikides öeldi või tantsiti, vaadata korra veel tõtt õnnelike eestlastega, näha sama lootusrikkalt sädemaid pilduvaid, süütult usaldavaid ning kelmikalt naeratavaid silmi nagu kontserdi esimesel poolel bussis, kodusel perepeol või setude kogunemisel.

Kas video õigustas?

Küsimusele, kas NO99 lähenemine, videosalvestuse valimine end õigustas, on vaid ühene vastus. Jah, tänu videosalvestustele, õigemini NO99 lühifilmile kaotati ära vahed kutsutute ja kodus teleka ees poest osa saajate vahel, ja rõhutati, et pidu ei peeta vaid presidendi valitud paigas, vaid kõikjal üle Eesti.

President laulmas Eesti Rahva Muuseumis.

FOTO: Margus Ansu

ERMis suurlavastuse tegemiseks polnud lihtsalt ruumi. Ja kui vaheldumisi näidati Eesti kodus filmitud ühislaulmist ning ERMis laulvat rahvast (sh ka president laulmas filmist «Suvi» tuntud «Aeg läheb, aga õnn ei kao»), siis oli see lihtsalt imeilus.

«Soovin sulle jõudu, Eestimaa!» nii ütles Eva Kolditsa saja-aastane tädi. Ühinegem selle sooviga! 

Teater NO99 kunstilised juhid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ERMis vahetult enne peo algust. 

FOTO: Madis Sinivee

«NO31 Teekond»

Muusikaline rännak läbi Eestimaa

  • Stsenaariumi autorid ja režissöörid ning Vabariigi Presidendi vastuvõtu lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
  • Muusikaline nõuandja Jaan-Eik Tulve.
  • Osalevad: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (dirigent Olari Elts), Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Tarmo Noormaa ja Anu Taul, Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni B-kompanii (leitnant Tõnu Niilo), Erkki-Sven Tüür, Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve), Sven Grünberg, Tõnis Mägi ja keelpillikvartett (Karmen Urb, Lota-Loviisa Rohtla, Teele-Liis Tiidur, Heiki Palm), Tartu Ülikooli Naiskoor (dirigent Triin Koch), Tallinna Muusikakeskkooli Naiskoor (dirigent Ingrid Kõrvits), Arhailise Meestelaulu Selts, Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Bert Langeler) ja Teater NO99 näitlejad Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Maarika Vaarik ja koer Lola.
  • Tekstid: Kristjan Jaak Peterson, Betti Alver, Mats Traat, Lauri Sommer

Esitatatud palad:

  • Veljo Tormis «Laulusild» (sõnad «Kalevala» ja Eesti rahvaluule)
  • Heino Eller «Kodumaine viis»
  • Rahvaviis «Aeg läheb, aga õnn ei kao»
  • Lauri Õunapuu «Rivilaul» (sõnad Contra)
  • Rahvaviis «Serjoga»
  • Lauri Õunapuu, seade Mirjam Tally «Küla mul käskis vait olla» (sõnad rahvaluule ja Lauri Õunapuu)
  • Erkki–Sven Tüür ja In Spe «Isamaa» (sõnad Hando Runnel), helisalvestus aastast 1982.
  • Arvo Pärt «The Deer’s Cry (Püha Patricku palve)»
  • Sven Grünberg «Ball» (helisalvestus aastast 1979)
  • Tõnis Mägi «Palve» (sõnad Villu Kangur)
  • Presidendi vabariigi aastapäeva kõne ja kontsert Eesti Rahva Muuseumis.

    Margus Ansu

Loe ka neid

Tagasi üles