Arvo Pärt kui Eesti muusikaline sümbol

Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt suruvad kätt.

FOTO: Priit Simson/Ekspress Meedia

Tänavune Eesti vabariigi 100. aasta juubel tõstab meie niigi rikkaliku ja tiheda kontserdielu kõrgkraadideni. Eriti just veebruaris, vabariigi sünnikuul. Keskseks sündmuseks oli kahtlemata kontsert Arvo Pärdi valitud parimatest teostest 23. veebruaril. Nordea kontserdimaja oli väga varakult välja müüdud, peagi pandi juurde ka lisakontsert 25. veebruaril.

Nüüd sellelt kontserdilt tulles ja kuulatades muljeid rahva hulgast, jäid kõlama sõnad, nagu «ilus», «vapustav», «liigutav». Lihtsate suurte sõnade all on aga silmale nähtamatu. Arvo Pärdi tintinnabuliks kutsutud kompositsioonitehnika, mis pealtnäha lihtsana loob oma puhaste meloodiate ja kolmkõlahäältega harmooniat siia maailma, on tegelikult varjatud polüfoonia. See muusika väljendab ühtlasi ka maailmavaadet, mille aluseks on lääne ja ida kiriku pikk religioosne traditsioon, lääne muusika sisu, eriti 16.–17. sajandi varane polüfoonia ja Bach ning ilu ja puhtuse otsingud.

Nordea kontserdimaja keerulises akustikas ei olnud Tallinna Kammerorkestril Tõnu Kaljuste juhatusel ning solistidel Maria Listral, Harry ja Robert Traksmannil, Leho Karinil ning Marrit Gerretz-Traksmannil Pärdi tundlikku, intonatsioonihabrast muusikat kerge mängida. Kuid see on meie suurim kontserdimaja ja oli oluline, et võimalikult paljud inimesed sellest kontserdist osa saavad.

Pärt on meie muusikakultuuri au ja uhkus, kõige tuntum, kõige armastatum. Ta on ka kogu maailma helilooja – väga tuntud, väga hinnatud. Juba palju aastaid näitavad aastakokkuvõtted, et Pärt on maailmas enim esitatud kaasaegne helilooja.

Arvo Pärt on Eesti märk, bränd väljapoole, nii nagu Sibelius on Soome märk, Soome bränd väljapoole.

Meile on ta aga veel rohkemat –  ta on kujunenud Eesti muusikaliseks sümboliks. Ta on Eesti märk, bränd väljapoole, nii nagu Sibelius on Soome märk, Soome bränd väljapoole. Jättes kõrvale suured kultuurimaad Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Inglismaa, kus suurnimede kontsentratsioon on ülitihe, ei ole igal pool sellist sümbolkuju välja kujunenud. Lätil pole oma sümbolheliloojat, samuti Rootsil või Taanil. Norral on aga Grieg ja Leedul Čiurlionis.

Võibolla on sellise esilekerkimise taga maa sisemine vajadus end suures plaanis identifitseerida üldmõistetavate sümbolitega, soov oma identiteeti kaitsta ning saada selgeid ja turvalisi vastuseid.

Sibelius kujunes sümboliks soome rahvusliku identiteedi kujunemise ajal ning lihviti 1920ndatel aastatel maailmalavadel, kui noor vabariik vajas hädasti maailmas nähtavaid kujundeid. Veel olulisemaks kujunes ta sümbolina raskel Teise maailmasõja ja sõjajärgsel ajal, kui Soomel õnnestus ime ja oma kangelaslikkuse läbi säilitada iseseisvus.

Sibeliuse sümbolisse koondus paljugi soomelikku: karm loodus, tõsidus, Põhjamaa pateetika. Pärt meie sümbolina on hoopis teistsugune. Tema muusika ei seostu looduse või otseselt rahvuslikuga (rahvaviisid). Tema muusika on universaalne, n-ö rahvusteülene ja sellepärast on tema sümboliks saamises midagi väga omapärast.

Kas see on meie ajastule omane universalism, mis siin väljendub, et meie sümbolmuusika ei sisalda ei rahvamuusika pärandi käsitlusi ega pateetilisi looduspilte, vaid hoopis metafüüsilist postminimalismi viidetega ida kirikule ja varasele polüfooniale? Olla sümbol ei ole ka lihtne – Sibelius heliloojana vaikis elu viimastel aastakümnetel, tundes, et ei loo enam väärilist oma tipploomingule. Pärt loob aga siiani.

Eesti muusikaloos on suurkujusid, nagu näiteks Rudolf Tobias või Eduard Tubin, kellel mõlemal oleks ju sümboliks tõusmise jooned olemas olnud  – Tobias meie professionaalse muusikakultuuri rajaja oma suurteosega  «Joonase lähetamine» ning Tubin, Eesti suurim sümfonist, väga tasakaalustatud ja ulatusliku loomepärandiga helilooja, kus on esindatud kõik žanrid, kaasa arvatud ooper. Sümboliks oleks võinud saada ka Veljo Tormis oma originaalse viisiga, kuidas ta sünteesis Eesti rahvalaulu. Põhjuseks oli aga ilmselt aeg, mil üks või teine esile kerkis.

Nüüd on aeg küps. Eesti on rahvusluses käinud läbi mitmeid ajajärke, 19. sajandi rahvusliku ärkamise ajast esimese vabariigi, nõukogude aja ja nüüd teise vabariigini. Nähtavasti on meie rahvuslik areng jõudnud sinnani, et vajab universaalsust, sulandumist ja üldinimlikult kõikjal üheselt mõistetavaid sõnumeid.

ARVUSTUS 

«Arvo Pärt: Peegel peeglis»

  • Dirigent Tõnu Kaljuste, Tallinna Kammerorkester,  solistid: Marrit Gerrez-Traksmann, Maria Listra, Harry Traksmann, Robert Traksmann ja Leho Karin.
  • 23. veebruaril Nordea kontserdimajas

Loe ka neid

Tagasi üles