Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7645195t1h9d03.png)
Esmapilgul võib «Lady Bird» näida järjekordse coming-of-age-draamana. Viiele Oscarile kandideeriv linateos on siiski enamat paljunähtud suureks sirgumise loost.
Kriitik Aurelia Aasta kirjutab: Milleeniumi alguspooles vaatasid noored üheksakümnendate filme, närisid mullinätsu ja igatsesid möödunud kümnendi järele – tundus kõik ju palju ehedam, metsikum. Aeg triivib omasoodu ja juba leidub neid, kes nullindate algusaegaegade poole õhkavad. Elu näis minevikus justkui rohkem elu – julgeti tunda, julgeti teha.