Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/20/7327641t1hd441.jpg)
Guillermo del Toro on alati teinud filme, mida võiks nimetada humanistlikeks muinasjuttudeks. Siin on teatav paradoks. Ühelt poolt sisaldavad kõik tema filmid alati midagi üleloomulikku ja maagilist, alluvad teatavale muinasjutuloogikale ning osutavad alati millelegi inimesest suuremale. See on maailm, kus lisaks meile elutsevad ka kõikvõimalikud üleloomulikud olendid, näiteks paanid, jumalad, vampiirid, tondid või hiiglaslikud robotid. Inimene ei ole siin kohe kindlasti looduse kroon.
Samas kasutab del Toro neid koletisi ja teisi üleloomulikke elemente sageli selleks, et kujutada, rõhutada või välja tuua midagi inimestega seonduvat. Kõigil tema koletistel on alati mingi poliitiline või materiaalne mõõde, nad esindavad režissööril igas filmis lisaks mõistatuslikule tundmatusele ka midagi inimlikku.