Ameerika kirjaniku Thomas Pynchoni peateoseks peetavat, originaalis 1973. aastal ilmunud «Raskusjõu vikerkaart» («Gravity’s Rainbow») arvatakse pigem selliseks teoseks, mida teatakse rohkem, kui ollakse lugenud. Seda laadi mingis mõttes väljaspool kogemust seisvad fenomenid tunduvad olevat aga kultuuris olulised, võimalik, et need on paradoksaalsel moel lausa kultuuri kese, see kõva ja läbihammustamatu tuum, millest on armastanud rääkida psühhoanalüütikud. Sest kui paljud on ikka lugenud «Ulyssest», romaani «Kadunud aega otsimas», «Omadusteta meest» jne – neid romaane, mis pretendeerivad ei vähemale kui kõige ära- või lahtikirjutamisele, sellele isegi müstilisele kutsele.