Berlinale, selleks korraks ühel pool

Hellalt hoia mind: Rumeenia režissöör Adina Pintilie sai kätte Berlinale parima filmi Kuldkaru kujukese.

FOTO: Ekaterina Chesnokova/Sputnik

Selleks korraks on Berlinale jälle ajalooks saanud, nüüd juba 68. korda. Nagu mitmel varasemalgi aastal on karu-auhindade jagamine, et kellele kintsutükk ja kellele ribi ja kellele ei midagi, üksiti poleemikat, nii heakskiitu kui ka õlakehitust tekitanud. Üksjagu üllatuslik on žürii otsus ikka olnud, aga sedavõrd radikaalne valik pole siiski tavaline.

Berlinale (eel)tutvustuses veebruari alul, kui kõik võistluskavad teatavaks said, spekuleeriti seoses värske Kuldkaru-filmiga «Ära puuduta mind» («Touch Me Not»), kas seesuguse projekti koht pole pigem mingites kunstigaleriides. Screen Daily filmikriitikute skooritabelis oli ametliku žürii võidufilm üks vähim punkte saanud linalugusid (ses plaanis võidutses «Eva»). Muidugi, ka Screen Daily pingerida võib küsimusi tekitada, pealekauba võivad seal kriitikute arvamused ühe või teise filmi kohta ka diametraalselt lahkneda.

Mängu- ja dokumentaalfilmi piirimail olev ning erinevate intiimsuste piire kompav Adina Pintilie lavastajadebüüt tõi meelevaldselt pähe ühe teise filmi: «Keelatud» («Destricted», 2006), mitme autori rea lühifilme kunsti ja seksuaalsuse võimalikest-väidetavatest kokkupuutepunktidest. (Filmi tehnoloogilisi piire püüdis Berlinale filmikavas avardada Steven Soderberghi «Unsane», mis kardetavalt siiski polnud täies ulatuses iPhone’iga filmitud, nagu alul sõnati.) Muidugi ei tasu aga filmi «Ära puuduta mind» puhul unustada, et tegemist on Rumeenia filmiga, ning Rumeenia film on viimastel aegadel pakkunud tõesti kõrgtasemel kvaliteeti. Tahtsin Berliinis vaadata näiteks rumeenlase Corneliu Porumboiu dokfilmi «Piirideta jalgpall», paraku ei jagunud saalis kohti.

Loe ka neid

Tagasi üles