Karukarusselli lainetav tase

Sergei Loznitsa «Võidupäev» toob vaatajani kiretul moel hämmastava galerii tegelasi. Foto: Kaader filmist

68. Berliini filmifestival on oma logo vääriline: võimas nagu üks karu. Aga selles peitub ka oht: nagu end talveuneks nuumanud mesikäpp kipub festival laiali valguma. Probleem pole isegi linastuvate filmide arvus (mida oli seekord ligi 400), vaid žanrilises ja temaatilises amorfuses.

Võiks ju arvata, et igasugu alam- ja alam-alamprogrammide kaudu pääseb festivalile kirju seltskond filme, mis väärivad publiku tähelepanu, ent just seesama hulk neid vähemaid vendi kahjustama hakkabki. Sa ei paista selle massi hulgast enam välja ja parimaks saavutuseks jääbki märge «Maailmaesilinastus Berlinale 1018». Festivali peaaegu 1000 linastust jagunes rohkem kui 30 linastuspaiga vahel üle linna, mõned neist keskusest üsna kaugel. Tõsi, Berliini suurepärane ühistransport ja külaliste sujuv teenindamine muudab kinode vahel sõelumise üsna mugavaks.

Ka paistab, et Berlinale võtab end taas väga tõsiselt. See avaldub seda tüüpi filmides nagu Kuldkaru võitnud «Ära puuduta mind» (Rumeenia, režissöör Adina Pintilie) ja Philip Gröningi «Mu venna nimi on Robert ja ta on idioot», mis lausa nõrguvad kõrge kunsti taotlusest. «Ah, see on nii peen art house! Ainult valitutele, sissepääs maksab mõistuse!»