Veel kord rahvuslusest

Ella Litwitzi installatsioon «Tundmatu maa lõunas» koosneb mullaringidest 24lt maalt, mis keelavad Iisraeli kodanikul riiki siseneda. Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

• Hanno Soans kirjutab suurnäitusest «Riik ei ole kunstiteos».
• Sellise näituse toimumine näitab kohaliku demokraatia suhteliselt head tervist.
• Näitusetervik on suurepäraselt komponeeritud, sisaldades eri tajurežiime.

Vabaduse väljaku on hõivanud EV100 programmi kuuluv ambitsioonikas suurnäitus «Riik ei ole kunstiteos». Ühtaegu Tallinna Kunstihoones ja kolmes Vabaduse väljaku galeriis on väljas just selleks näituseks loodud teosed, mis kritiseerivad etnosel põhinevat rahvuslust ning ergutavad rahvuslusele kaasavamaid tähendusi otsima.

Eelkõige kõnetab näitus tänapäeva Euroopa vastakat kultuurikonteksti, kus tugevnev šovinism ja «pead tõstev võõraviha jagavad tegelikkust selliste rahvusvaheliste ühendustega nagu Euroopa Liit ja nende ühenduste üleeuroopalise poliitilise nägemuse, rahvusülese vaatepunkti ja piiriülese majanduspoliitikaga» (kuraator Katerina Gregos).

Kui tegemist poleks rändekriisi süvenedes ja ka Brexiti kontekstis üha akuutsemaks muutuva teemaga, võiks öelda, et midagi sellist sai Kumus seoses Rael Arteli kureeritud näitusega «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja Identiteedi vahel» 2010. aastal juba ära tehtud. Viimane jagas praeguse näitusega sarnast sotsiaalkonstruktivistlikku suhtumist. Samas on ainuke ühine kunstnik kahel ühtmoodi positsioneeruval näitusel Tanja Muravskaja.

Ewa Axelradi kogukonnatunnet ja vägivalda adresseeriv süngevõitu ruumi-installatsioon «Štama». Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

Juba näituse «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja Identiteedi vahel» puhul arutles kuraator Artel, miks on üldse vaja sel teemal näitust korraldada. «Vastus on loogiline, kuid ebamugav ja ebameeldiv,» kirjutas ta toona. «Ka Eestis põhjustab rahvuslus, mis esmapilgul tundub nii loomulik ja õigustatud, segregatsiooni, diskrimineerimist, kannatusi ja vägivalda, täpselt nagu see on igas teises riigis, kuigi see vägivald ei pruugi sündida otseselt tänavatel, vaid võib olla varjatud või institutsionaliseerutud.»

Näitus võimaldab ausalt kõnelda sellest, kas ja kuidas rahvuslus ühes või teises eelkõige Euroopa riigis võtab avatud ühiskonna seiskohast kas vastuvõetamatuid või siis healoomulisemaid vorme – sellisena osutab näituse toimumise fakt iseenesest kohaliku demokraatia suhteliselt heale tervisele.

Sama positsiooni jagab ka Katarina Gregos. Kuid näituse «Riik ei ole kunstiteos?» korraldamine just praeguses kontekstis pole oluline mitte ainult näituse ja konkreetsete tööde sisupotentsiaali tõttu, vaid ka produktsiooni üldtingimuste tõttu – EV 100 kultuuripaketi olulise osana pakutakse ühemõttelise juubeldamise asemel ka ametlikku dissonantsi.

Näitus võimaldab ausalt kõnelda sellest, kas ja kuidas võtab rahvuslus ühes või teises eelkõige Euroopa riigis avatud ühiskonna seiskohast kas vastuvõetamatuid või siis healoomulisemaid vorme – sellisena osutab näituse toimumise fakt iseenesest (sarnaselt NO99 korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtu politiseeritud programmiga) kohaliku demokraatia suhteliselt heale tervisele.

Kuraator on näituse intrigeeriva pealkirja «Riik ei ole kunstiteos» laenanud Hegelilt, kelle silmis Riik esindas kõrgeima inimvabaduse kehastust. Riik üldmõistena on ratsionaalne, sedavõrd kui see on vaba. Samas oli Hegel teadlik, et iga konkreetset riiki piiravad selle enesekesksed huvid, mis võivad olla vastuolus teiste rahvuste huvidega.

Siit siis tõdemus, et kui kunstnik sublimeerib nähtava maailma näivused Absoluudiks, siis Riik, mida võivad mõjutada nii juhuslikkus kui ka kurjus, on alalises muutumises ja saamises. Olgu kuidas on meie arusaamisega kaasaegse kunsti teoste täiuslikkusest – pigem praegusaja kunst sellele enam ei pretendeeri –, võimaldab see pealkirjas kasutatud metafoor ometi efektset võrdluspaarikut. Sellest hoolimata, et ainus universaal, mis praegu töötab nii riikluse kui kunsti aspektis, on väitele lisatud küsimärk.

Tuleb tunnistada, et näitus on suurepäraselt komponeeritud, sisaldades mitmesuguseid tajurežiime, reaalsuse adresseerimise viise, kohati isegi vastakaid kunstilise eneseväljenduse vahendeid, ja pakub seega vaatajale eri retseptsioonitemposid, mis muudavad näituse kui terviku vaheldusrikkaks. Nagu tugevad kuraatorid sageli ei kasuta Katerina Gregos selleks eraldi kujundajat, terviku orkestreering kuulub eranditult talle.

Näituse südamikus, kunstihoone suure saali keskel domineerib Suur-Ungari ideoloogiat analüüsiv Szabolcs Kisspáli installatsioon «Võltsmägedest usuni (Ungari triloogia)», mida võib vaadata kui ajaloomuuseumi ekspositsiooni «hauduma läinud rahvuslusest». Ühetaktilise kontseptuaalse žestina dokfotos, mis ulatudes vormiliselt üle kogu kunstihoone suure saali seina ja mis kõrvutab eri rahvaste äksi täis jalgpallifännide karnevalilikku eneseväljendust, võib võtta hispaania kunstniku Christina Lucase 211 fotost koosnevat tööd «Veksilloloogia».

Mõlema puhul toimib nüüdisaegne kunst omamoodi kultuurantropoloogiana. Viimase mõistega dialoogis, kuigi eelmiste esitluste tõsidust pigem pahempidi pöörates toimib Jaanus Samma installatsioon, mis lähtub eestlaste kadunud kombest veidrates õlgkostüümides «nääripoisiks» käia.

Nendele ja veel mõnele pigem analüütilises registris teostele sekundeerib Kristina Normani suurepärane video «Jumalad, andke tuli tagasi» kunstihoone apsiidis, kus isetehtud tule kõrval laulukaare all mitmes keeles loitsiv mulatitar kehastub Prometheuse tuntud tulemotiivi tõlgenduses (muusika autor Märt-Matis Lill) paradoksaalselt rahvusluse tuumtungide esindajaks – rõhutatult intensiivse tundepagasiga video lõpeb humoorika motiiviga, laululava poole mäest alla lontsivate tuletõrjujatega, kes peavad individuaalse laulupeo anomaaliale lõpu tegema.

Kaadrid Kristiina Normani teosest «Jumalad, andke tuli tagasi» (12 min, ühe kanali digitaalne video, valmimisaasta 2018). Teoses on kasutatud Märt-Matis Lille originaalmuusikat. Foto: Kaader videost

Iisraeli kunstniku Ella Litwitzi postminimalistlik installatsioon «Tundmatu maa lõunas» on mullaring kuni 24 maalt, kuhu Iisraeli kodanikul on keelatud siseneda – mängu tuleb ka teose dialoogiline, lõpetamatusele osutav motiiv, kuna praeguseks on kunstnikul õnnestunud mulda hankida vaid 17 kõnealuselt maalt.

Intrigeerival viisil ühendab prantslanna Stéphanie Lagarde Prantsuse lennuväe kolmemõõtmelise treeningvideo vaadetega rahvarahutustevastaseid meetmeid kavandavatest politseinikest. (Siin tekkis mul probleem video pealkirja eestikeelse tõlkega, mis kahjuks pole näituse ainus tõlkeprobleem.)

Kunstihoone galerii esimene visuaalne dominant, söejoonistuste abil Saksamaal neonatside sooritatud süütamisi realistlikult arhiveeriv projekt «Läbipõlemine» Thomas Kilpperilt saab  mõjuva helifooni Marta Górnica videoga «Põhiseadus poolakate koorile».

Realistlikult söejoonistuste abil Saksamaal neonatside poolt sooritatud süütamisi arhiveeriv projekt «Läbipõlemine» Thomas Kilpperilt. Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

Näituse kummastavamate, ent ilusamate tööde hulka kuulub poolatar Ewa Axelradi kunstihoone galerii tagaruumis eksponeeritud viiest elemendist koosnev, kogukonnatunnet ja vägivalda puudutav süngevõitu ruumiinstallatsioon, mille pealkiri «Štama» tuleneb poolakeelsest kogukonnatunnet väljendavast slängisõnast. Eraldi esiletoomist väärib ka Larissa Sansouri utopistlik video kõrghoonesse kolinud Palestiina riigist linnagaleriis.

Larissa Sansour’i utopistlik video kõrghoonesse kolinud Palestiina riigist. Foto: Karel Koplimets, Tallinna Kunstihoone

Näitusel on küll didaktiline alatoon, mis domineerib näiteks Studio Jonas Staali ja Loulou Cherinet’ rahvalike arutluste videojäädvustustel põhinevates töödes, kuid näituse ülesehituses rakendatud eri vaatamisrežiimide loogika ei lase sellel kunagi ühemõõtmeliseks muutuda.

P. S. Kuraator Katerina Gregose järgmine ülesastumine toimub samuti meie kandis: nimelt on ta suvel esimest korda Riias avatava Balti biennaali peakuraator.

ARVUSTUS

«Riik ei ole kunstiteos»

• Kuraator Katerina Gregos
• Tallinna Kunstihoones, kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis 29. aprillini