Teksti vabajooksu vastupandamatu võlu

Mart Kivastik koos oma 13-aastase koera Marcelloga mullu detsembris Tartus jalutamas. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Pühapäeval oma 55. sünnipäeva tähistanud Mart Kivastik – palju õnne ja pikka iga talle! – avaldas mõne kuu eest esseekogu «Armastuse vormid». Selle tekstid, mida on kokku 46, pärinevad aastatest 1998–2017 ning on ühe erandiga kõik varem perioodikas ilmunud. Kuid ajaleht on teadagi tarbemeedium: selle sisu on midagi põgusat, kaduvat ja unustusele määratut; nagu õhk, mille hingame sisse ja siis kohe välja. Leheloo mõtteline eluiga on enamasti lühike nagu liblikal.

«Armastuse vormidel» on varjamatu pretensioon pikendada oma kaante vahel taastrükitud tekstide eluiga, kinnistada need Kivastiku autoribiograafiaase ning -kaanonisse. On aeg välja laduda, et minu meelest on see mäng paberit ja trükitinti väärt. Sest isegi kui Kivastikul pole oma lugudes alati öelda midagi igaviku ääreni ajakohast ja tsiteerimisväärselt tarka, teeb ta seda siiski isikupärase stiili ja elegantsiga. Mis on väärtus omaette. Ega meil teist temasugust sinna kõrvale või asemele panna ei oleks. Üksnes Peeter Sauter ehk?