Oscari-žürii võttis poliitilisi seisukohti

90th Academy Awards - Oscars Backstage - Hollywood, California, U.S., 04/03/2018 – Guillermo del Toro after winning Best Picture and Best Director awards for "The Shape of Water." REUTERS/Mike Blake

FOTO: MARIO ANZUONI/REUTERS/Scanpix

Eesti aja järgi esmaspäeva varahommikul selgunud Ameerika filmiakadeemia 90. aastaauhindade tulemused järgisid üldiselt kuulekalt ekspertide ja kihlveokontorite peoeelseid ennustusi – mõne erandiga.

Nimelt olid paljud, sh siinkirjutaja, seda meelt, et parimaks filmiks valitakse Martin McDonaghi «Kolm reklaamtahvlit linna servas» ning Guillermo del Toro saab parima režissööri nimetuse oma fantaasiafilmi eest «Vee puudutus».

«Vee puudutus» kandideeris Oscaritele kokku 13 kategoorias ja võitis neist neli: parim film, parim režissöör, parim filmimuusika ja parim kunstnikutöö. Sellega, et Mehhiko päritolu del Torole anti kaks kõige väärtuslikumat auhinda, parim film ja parim režissöör, võib näha kinda viskamist Donald Trumpi isolatsioonipoliitikale. «Ma olen immigrant,» ütles del Toro auhinda vastu võttes. «Viimase 25 aasta jooksul olen elanud omaenese riigis, mis on osalt siin, osalt Euroopas, osalt kõikjal. Minu meelest on meie kunsti, filmitööstuse suurim saavutus see, et ta kustutab liival piire, mida maailm üritab sügavamaks kratsida.»

«Kolm reklaamtahvlit» võitis küll täie õigusega parima naispeaosalise Oscari Frances McDormandi särava töö eest. Ehkki Margot Robbie filmis «Mina, Tonya» ning Meryl Streep «Salajastes paberites» ei olnud ka nõrgad, näitas McDormand mäekõrgust üleolekut.

Frances McDormand sai naispeaosatäitja Oscari

FOTO: MARIO ANZUONI/REUTERS/Scanpix

McDormand kasutas oma auhinnakõnes terminit «inclusion rider», mis sellest hetkest alates on internetiveergudel kõvasti vastukaja leidnud. Termin pärineb dr Stacey Smithi TED-kõnest, milles ta analüüsis enam kui 800 USA filmi (aastad 2007–2015) osatäitjaid soo, rassi, rahvuse, seksuaalse orientatsiooni jne põhjal. Selgus, et neis filmides on naisnäitlejatel tekstilisi rolle vähem kui kolmandik. Seega tegi ta ettepanku, et A-kategooria näitlejad, kellel on võimalus stuudiotele oma nõudmisi esitada, lisaksid lepingutesse punkti, mis nõuaks vähemesindatud (soo jms alusel) näitlejate kaasamist (include).  

Parimale meeskõrvalosale kandideeris «Kolmes reklaamtahvlis» tervelt kaks näitlejat, Woody Harrelson ja Sam Rockwell. Võitis viimane, sest tema kehastatud politseinik Dixoni karakter oli märksa mitmeplaanilisem kui Harrelsoni oma. Parima naisnäitlejana kõrvalosas väärib Allison Janney iga grammi oma kuldses kujust, sest esitas võrratult Tonya Hardingi kõhedavõitu ema filmis «Mina, Tonya».

Mis puutub parima meesnäitleja auhinda, siis see läks Gary Oldmanile Winston Churchilli kehastamise eest filmis «Süngeim tund». Ka selle otsuse üle võib vaielda: on siin suurem osa Oldmani ümberkehastumisvõimel või hoopis grimmikunstnikel? Sellele auhinnale oli ka kõva konkurent Daniel Day-Lewis oma kõhedavõitu moelooja Reynolds Woodcocki rolliga filmis «Nähtamatu niit». Minu arvamust mööda tegi Day-Lewis siin näitlejana ära märksa suurema töö. Nagu talle omane, läks ta rolli jäägitult sisse ja õppis ära ka õmblemise.

Oma poliitilisi eelistusi näitas akadeemia žürii ka parima võõrkeelse filmi auhinnaga. Auhinnatud Tšiili film «Fantastiline naine» räägib transseksuaalse inimese raskustest traditsioonilisi väärtusi au sees hoidvas ühiskonnas, peaosa mängib transseksuaalist näitleja Daniela Vega. Valikus võib näha auhinnajagajate püüdu õgvendada valgete keskealiste meeste poole kaldu olevat rindejoont filmitööstuses. Eriti selgelt tõusis niisuguse õgvendamise vajadus esile läinud aasta sügisel puhkenud Hollywoodi ahistamisskandaalide valguses, mille tulemusena produtsent Harvey Weinstein akadeemia ridadest välja heideti. Nagu näha allolevalt pildilt, kandus see võitlus enne auhinnatseremooniat ka tänavatele.

Los Angelese tänavakunstnik Plastic Jesus poseerib kullatud Harvey Weinsteinina viimase «näitlejannavalikukostüümis», hommikumantlis Hollywood Bulevardil. 

FOTO: Damian Dovarganes/AP

Ükskõik kui palju sotsiaalset õiglust see otsus ei loonud, on siiski kahju, et valik varjutas selliseid siinkirjutaja meelest kunstiliselt kõrgemal tasemel filme nagu Andrei Zvjagintsevi «Armastuseta» ning Liibaboni režissööri Ziad Doueiri «Solvang».

Suurfilmid «Blade Runner 2049» (rež Denis Villenuve) ja «Dunkirk» (rež Christopher Nolan) võidutsesid tehnilistes kategooriates. Esimene sai auhinna parima operaatoritöö ning visuaalsete efektide eest, teine parima montaaži, helirežii ja -montaaži eest. Need väärtused tulevad kõige paremini esile kinosaalis, mida suuremas, seda parem.

Loe ka neid

Tagasi üles