Ekspert: Oscari-gala oli võrdsuse pidu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Fantastiline naine».

FOTO: Kaader filmist

Oscari-tulemusi kommenteerib filmilevitaja Timo Diener (Hea Film).

Seekordsed Oscarid olid võib-olla kõige (parema sõna puudumisel) võrdsemad läbi aegade. Kohati oli tunda lausa püüdlust jagada kulda ja karda võrdselt kõigi favoriitide vahel ja kohati võis õhku jääda tunne, kas nüüd auhinnati tõesti hindajate arvates parimat või seda, mille poolt oli korrektne ja ajakohane hääletada.

Aga samas lõpuks see eriti häirima ei jäänud, võitjad olid kindlasti väärt auhinda, kui akadeemia üle 7000 liikme hääletussedelid sellised tulemused meile andsid. Oscarite puhul tasub alati meeles pidada, et kokku ei tule mingi komitee, mis auhinnasaajad otsustab, vaid kõik hääletavad omaette ja omaenda sisehäält ja südametunnistust kuulda võttes. Eks kõigil, kes neid filme vaatavad, on omad lemmikud – kes on rõõmus, et Gary Oldman sai lõpuks Oscariga pärjatud, kes oleks soovinud Timothee Chalamet' esimest või Daniel Day-Lewise neljandat triumfi jne.

Enne tseremooniat pidasin suurimaks võitjasoosikuks parima filmi kategoorias kindlasti Martin McDonagh' «Kolme reklaamtahvlit linna servas», sest ausalt öeldes kõik märgid ja tähtsamad verstapostid viitasid sellele. Toronto publikupreemia, Ekraaninäitlejate Gildi peaauhind parimale näitlejaansamblile, samuti parima draama Kuldgloobus ja parima filmi BAFTA auhind panid sedapuhku ekslikult arvama, et edu saadab seda meistriteost ka Oscari-galal. Aga läks teisiti ja õnneks võttis võidu teine meistriteos, mida ei ähvarda aastate möödudes sattumine ühtegi «halvimad Oscari-filmid läbi aegade» tüüpi edetabelisse – Guillermo del Toro žanreid meisterlikult segav «Vee puudutus» on väärt igat auhinda, mis filmile osaks sai, ja mul on selle suure filmitegija edu üle väga hea meel.

Igal sammul oli tunda muutuste tuuli ja ega naised seda trumpi enam niisama lihtsalt käest ei anna. Kui säärased liikumised nagu #MeToo ja Time's Up ning samuti Frances McDormandi õhutatud nii-öelda «võtteplatside võrdsusklausel» (inclusion rider) viib selleni, et filmimaailm saab järgmise 90 aastaga endale rohkem kui viis naissoost parima lavastaja Oscari nominenti, siis on ju kõik väga hästi.

Ühesõnaga gala oli selline, mida Donald Trump ja Mike Pence hea meelega ei vaataks – lavalt käis läbi palju tublisid tegijaid, kes pärinevad Ameerika presidendi arvates «s…auguriikidest», ja mitme tähtsa võiduga oli esindatud ka riik, mille piirile peaks ühe mehe arvates üsna kõrge müür kerkima.

Tagasi üles