Oscarid: mitmekesisema ja kaasavama tuleviku nimel Milline võit üllatas kõige enam?

Guillermo del Toro film «Vee puudutus» võitis nii parima režissööri kui ka parima filmi Oscari.

FOTO: MIKE BLAKE/REUTERS

​Juubelite tähistamisel on tavaliselt kombeks tagasi vaadata. Seekord oli aga väga selge, et 90. Oscarite tseremoonia vaatas edasi, silmapiiri poole. Mitmed tänukõned olid suunatud tulevikku, paljud filmitegijad avaldasid lootust, et nende võit inspireerib tulevasi põlvesid.

Ent tegu polnud lihtsalt poliitiliste auhindadega. Kui väga sageli on minevikus olnud Oscaritega nii, et igas kategoorias on võimalik esile tuua üks-kaks nominenti, kes on teistest selgelt paremad, siis pühapäevase kuldmehikeste tseremoonia puhul võis öelda, et tänavu oli filmide vahel karm rebimine. Kõigi nominentide üldine tase oli äärmiselt tugev ning konkurents väga tihe. Võib vaid arvata, millised vaidlused ja kirglikud diskussioonid filmiakadeemias sel korral kulisside taga käisid.

Ma ise eeldasin, et kuna kõikides kategooriates olid nii kõvad tegijad, teeb akadeemia otsuse auhindu nii-öelda strateegiliselt jaotada, et iga meister või meistriteos saaks vähemalt midagi. Valdavalt nii ka läks, ent mõned üllatused tulid siiski.

See, et parima naispeaosatäitja Oscari võitis Frances McDormand, oli vist suhteliselt selge kõigile, kes nägid teda filmis «Kolm reklaamitahvlit linna servas». McDormand kasutas ka juhust, et anda oma panus rohkemate häälte kaasamiseks. Oma tänukõnes juhtis ta väga meeldejäävalt tähelepanu naistele filmitööstuses – jääb vaid loota, et seda pannakse tähele ning rohkem naisi saab enda soovitud lugusid rääkida.

Mitmekülgne Allison Janney võitis Oscari parima naiskõrvalosa eest filmis «Mina, Tonya», kus ta kehastas nimitegelase psühhootilist ema. See oli ka minu hinnangul täiesti ainuõige valik.

Parima meespeaosatäitja Oscari viis koju Gary Oldman, kes kehastas filmis «Süngeim tund» Winston Churchilli. Ehkki Oldmanil on olnud mitmeid teisi ja märksa huvitavamaid rolle, usun, et tema seekordses edus mängis kaasa see, et tegu oli alles Oldmani teise nominatsiooni ning esimese võiduga. See on nii kõva näitleja puhul täiesti kriminaalne. Nii on rõõmustav, et Oldmanil lõpuks kuldmehike käes on, ehkki võiks väita, et ta ei saanud seda (ainult) Churchilli eest.

Parima meeskõrvalosa Oscari sai Sam Rockwell, kes mängis «Kolmes reklaamitahvlis» vägivaldset ja vaimsete häiretega võmmi Dixonit, kelle näol on tegu üsna kummalise tegelasega, kes justkui ei allu hästi traditsioonilisele hea/paha-dihhotoomiale. Selles mõttes igati tore võit, ehkki siin kategoorias oli teisigi väga häid kandidaate, näiteks Willem Dafoe südamlik karakter filmist «Florida projekt».

Meeldivaks üllatuseks osutus mehhiklase Guillermo del Toro armastus- ja ulmefilm «Vee puudutus», mis võitis muu hulgas nii parima režii kui ka parima filmi Oscari. Ise olin juba veendunud, et kui del Toro võidab oma esimese Oscari parima lavastajatöö eest, siis parima filmi auhinda «Vee puudutus» ei saa. Läks teisiti. Del Toro sõnavõtud on alati olnud liigutavad ning ka eilne õhtu polnud erand. Mehhiko režissöör tõi parima lavastaja Oscarit kätte saades väga ilusasti välja selle, kui oluline on, et me teisi inimesi nende päritolu pärast ei diskrimineeriks. Ühtlasi kasutas ta parima filmi Oscari tänukõne aega selleks, et julgustada kõiki marginaliseeritud noori filmitegijaid, kelle päralt on tulevik.

Kõige suuremat rõõmu valmistas parima stsenaariumi võitja Jordan Peele, kelle indie-film «Kao ära» on üks viimase aja huvitavamaid, originaalsemaid ja poliitilisemaid õudusfilme. Peele’i kirjutatud (ja lavastatud!) šedööver paneb vaatajad naerma, kartma ja mõtlema ning püsib meeles ka tükk aega pärast vaatamist. Selles mõttes oli parima originaalstsenaariumi tunnustus nagu sõõm värsket õhku.

Jordan Peele võitis parima originaalstsenaariumi Oscari oma filmi «Kao ära» eest.

FOTO: MARIO ANZUONI/Reuters/Scanpix

Stsenaariumite puhul on väga hea meel ka selle üle, et 89-aastane James Ivory võitis lõpuks oma esimese kirjutamise-Oscari. See tuli sedapuhku romaani «Kutsu mind oma nimega» ekraniseeringu eest. Ka kohandatud stsenaariumi kategoorias oli konkurents võrdlemisi tihe, kuid vanameistri võit tuli lõpuks siiski koju ära.

Teistest hilinenud võitudest tuleks kindlasti ära mainida legendaarne Roger Deakins, kes sai parima operaatori kuldmehikese oma töö eest ulmefilmis «Blade Runner 2049». Siinkohal ei saa öelda muud, kui et «Lõpuks ometi!» See, et talle varem ühtegi Oscarit pole antud, on täiesti uskumatu.

Christopher Nolani «Dunkirk» võitis enamasti tehnilisemaid auhindu, nagu parim montaaž, helimiksimine ja helimontaaž, aga eks Nolani filmid olegi valdavalt pigem tehnilised. Parima «võõrkeelse» filmi Oscar läks tänavu Sebastian Lelio filmile «Fantastiline naine», kus peategelaseks on naine, kes on sündinud mehena. Ühelt poolt on ju hea, et transtegelast saab mängida transnäitleja ise, aga samas oleksin ise andnud auhinna ikkagi Andrei Zvjagintsevi filmile «Armastuseta».

Tagasi üles