Peeter Simmi viimane longero

Peeter Simm. Foto: Artur Sadovski

Järgnev katkend pärineb Evelin Kivimaa raamatust «Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?» (2018, Menu Meedia ja Rahva Raamat), mis avab joomisest loobumise teemat.

Äsja ilmunud raamatus kõnelevad inimesed meie endi kõrvalt. Kellele piisab tahtejõust, kes vajab ka midagi muud: sensitiivi, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli. Mis siis lõppude lõpuks aitab?

Peeter Simmi pohmellivaevad: «See on košmaar. See on päris põrgu!»

Kaine aeg: 18 aastat. Millest oli abi: grupiteraapia.

Sünnipäev läheb pikale. Tsükli neljandal päeval – või on see juba viies? no kes seda ikka nii täpselt teab … – ostab Peeter hommikul kolm longerot, sinises purgis pohmellidoktorit. Koju ei taha ta nendega minna. Naisest on Peeter küll poole aasta eest lahku läinud – üks põhjustest oli ka mehe joomine –, aga täisealine tütar elab veel isa korteris. Kuidas sa ikka hommikul kodus pead parandad, kui tütar ennast parajasti päevaks valmis sätib?

Õues on külm talveilm. Peeter istub autosse, mis on jäätunud, ja rüüpab longerot. Tühjeneb üks purk, seejärel teine ...

Tänu põhjanaabritele jõudis eesti keelde sõna longero. Foto: Malev Toom/PM/Scanpix Baltics

Kolmandat longerot Peeter lahti ei tee. Tuleb hoopis koju, peidab purgi ära ja helistab sõbrale, kes käib alkoholismiga võitlemiseks grupiteraapias. Et tema tuleks täna ka kaasa.

Sõber küsib: «Kas sa oled täna võtnud?»

«Ühe longero,» valetab Peeter.

«Ära siis rohkem peale joo, meil on selline komme, et rühma mineku päeval ei tohi võtta,» õpetab sõber.

Õhtupoole keerab ilm päris viletsaks. Sõber pakub: «Lähme rühma hoopis homme või mõnel teisel päeval.»

Ent Peetri tahtmine on nii kindel, et ta soovib: «Lähme ikka täna!»

Sünnibki Peetri tahtmine: õhtul on ta grupiteraapia rühmas. Kössitab toanurgas, nägu pohmellist punane peas, ja kuulab saatusekaaslaste jutte. Enam ta ei joo.

Sellest pohmellipäevast sai filmirežissöör Peeter Simmi (64) uus sünnipäev: päev, kui ta tuli rühma ja jäi kaineks. «Hakkasin kohe grupiteraapiasse uskuma. Mulle avaldas muljet just see, kui avameelselt rääkisid need naised, kes rühmas olid. See mõju oli nii suur, et mind niimoodi usaldatakse,» kinnitab Peeter. «Grupis öeldakse, et kui sa ise tahad joomist maha jätta, siis me saame sind aidata, aga kui ei taha, eks siis joo edasi. Motivatsioon peab endal olema.

Kui inimesed alles grupiteraapiasse tulevad, siis nad räägivad motivatsiooni kohta muinasjutte: lastest, naistest, värkidest. Tegelikult on ainult üks toimiv motivatsioon, kõik muu on jama. See pole tünnifilosoof Simmi väljamõeldis, vaid peaaegu dogma: joomise saab lõpetada ainult surmahirm. Kogu muu jutt kohusetundest ja millest tahes on küll kena, aga see ei kehti. Kui surmahirmu ei ole, siis võib rahus edasi juua.»

Grupiteraapia rühmades järgitakse 12 sammu programmi, et joomisest vabaneda. Ikka üks päev korraga. Mitmes sammus on juttu sellest, et sa usaldad oma tahte kõrgemale võimule. Võtkem või palve «Kõige kõrgem, anna mulle jõudu toime tulemaks asjadega, millega ma saan toime tulla, anna mulle jõudu leppimaks asjadega, mida ma ei ole võimeline muutma, ja anna mulle arukust nende vahel vahet teha.»

Mõnda ateisti võib aga häirida, et ta peab pöörduma kellegi kõrgema poole. «See kõrgem jõud ei pea ju olema jumal, vaid võib olla ükskõik mis. Kas või teraapiarühm, mille liikmed mõistavad teda poolelt sõnalt või üldse ilma sõnadeta,» pakub Peeter välja. «Grupiteraapias on palju geniaalseid loosungeid, mis kõik paika peavad. Näiteks et alkohooliku jaoks on üks pits liiga palju ja tuhat pitsi liiga vähe. Või see, et jooma hakkamine on sinust täpselt ühe käepikkuse kaugusel. Grupiteraapia mõte on ka selles, et sa mingi aja tagant mõtled keskendunult tund aega sellele, et kainus ei ole iseenesestmõistetav, sellega tuleb tegeleda.»

Viinapits Foto: Meelis Tomson

Öeldakse, et maha jättes on hea, kui esimesel aastal ei ole kodus tilkagi alkoholi, isegi mitte kompressiviina. Peetril siiski oli. Praegugi on tal kapp alkoholi täis, sõprade jaoks. «Kui sõber võib juua pool pudelit ära ja midagi temaga ei juhtu, siis lasku käia. Kui ma tean, et kellelgi on kalduvus joomisele, siis ma lihtsalt ei paku talle,» seletab Peeter.

Ühes on Peeter kindel: alkohoolik valetab alati. Vähemalt oma napsitamise kohta. Nii nagu ta isegi endale varem valetas – et ma toon niisama need kaks veini koju, panen nurka seisma, ega ma neid sellepärast jooma ei pea … ja loomulikult jõi lõpuks ära. Või kui ta ütles endale, et joomise pärast ei ole ükski töö jäänud tegemata – kui ka ei ole, siis on vähemalt viletsamalt tehtud. «On elukutseid, kus mõõdulint on sinu enda sees. Filmilavastajana näiteks see, kas sa teed võttepäeval veel duubleid või mõtled, et saaks töö kähku kaelast ära ja poest kaks veini kätte. Oli juhuseid, kui ma oleksin pidanud olema võtetel tugevam,» möönab Peeter Simm.

Lühimängufilmi «Võsakurat» võtetel. direktor Veronika Bobosova (vasakult), operaator Anatoli Lapšov, operaatori assistent Vladimir Ivanov ja režissöör Peeter Simm. Foto: Peeter Simmi arhiiv

Peeter oli ka enne grupiteraapiasse minekut püüdnud joomist piirata, kuid mitte eriti edukalt. «Napsi ohtlikkus on selles, et lõpptulemus on kõigil ühesugune: täielik degradeerumine, mida üritad ise mitte märgata. Algus on aga erinev,» leiab ta. «Alguses ei lähe ju napsitamine alati tsüklisse, enamasti piirdub afterparty’l veinipokaaliga poseerimise ja hammaste irevile ajamisega. Vanemaks saades muutuvad pärast joomist vaevused aina hullemaks. Kuni ühel hetkel tunned, et asi on päris hull, ning saabub faas, kui annad endale ja teistele sõna, et ei võta kuu aega mitte tilkagi. Käid ja kelgid kõigile, et pole juba kolm päeva joonud. Ükskord sai mul kuu aega kainust täis ajal, kui olin suures rahvusvahelises lennujaamas. Suurest rõõmust ostsin kohe pudeli viskit ja hakkasin jooma.»

Kui Peeter joomise lõpetas, siis pidusid ta sellepärast vältima ei hakanud. «Seda hirmu ei ole, et hakatakse vägisi jootma. Kes on joojad, neil on endal viina vaja,» muigab Peeter. Natuke ta küll pelgas, et kui mõnel vene filmifestivalil viinapitse kokku ei löö, siis heidavad kohalikud ette, et kas ta neid ei austa. «Täiesti vastupidi!» rõõmustab Peeter. «Piisas ühe korra viitamisest, et ma ei võta, ja mitte kordagi pole keegi sundinud. Üks vene kelner küll ütles mulle, kui tellisin alkoholivaba õlut: «Härra, kas te teate, et alkoholivaba õlu on samm teel, mis viib täispuhutava naiseni.»»

Praegu, kui Peeter on olnud kaine rohkem kui 18 aastat, käib ta ikka aeg-ajalt grupiteraapia rühmas. Miks ometi? «Et mul oleks meeles, kui õudne oli hommikul pohmelliga tõusta. Kui tuvi lendas akna taha ja kriipis küüntega plekist aknalaual, jube lind!» ütleb Peeter. «Põrguvärav on igal inimesel erineva koha peal. Mõnel on üks raske pohmell ja see on tema jaoks nii hirmus, et ta ei taha rohkem juua. Mõnele on rohkem vaja.»

Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuum suveilm. Peipsi järve ääres koperdavad läbi küla kaks filmimeest: Peeter Simm ning saksa režissöör ja produtsent Hans-Werner Honert. Nad käisid külameestega viina võtmas ja üritavad nüüd kuidagi jõuda tagasi Peetri suvilani.

Hans ütleb Peetrile surmtõsiselt: «Kui sa niimoodi edasi paned, siis jääd varsti kahekesi selle naaberküla joodiku vanaeide Veeraga.»

Hiljem hakkab Peetril kohutavalt halb. Nii õudne on olla, et ta ei suuda teha mitte midagi muud, kui ainult rohul lebada, pea vilusse sätitud. Isegi magama jääda ei suuda. Aga ikka on halb, maailmas ei ole olemas ühtki asendit, milles oleks hea olla.

Kui ta hakkab peldiku vahet sõeluma, siis pool sekundit enne seda, kui ta uuesti pikali vajub, on hea … paraku on pool sekundit üsna lühike aeg. See saab varsti läbi. Jätkub lõputu õudus.

Peeter mäletab hästi, kui vaevaline on pärast tsüklit kaineks saada. «Kui oled mitu päeva joonud, siis tekib suhu õudne läbu,» meenutab ta. «Alkoholi lagunemisel tekib atseetaldehüüd, mis on kõva mürk. Sellest tekivadki kõige raskemad võõrutusnähud ja suhu atsetoonimaitse. Keel läheb mustaks, kui on alkoholimürgistus. Viin tundub juues magus nagu suhkruvesi. Kui pole midagi peale võtta, siis võib ära kärvata, sest veri muutub nii paksuks nagu mustsõstramoos, tunned, kuidas käed ja jalad hakkavad ära surema.»

Peetri nipp, kuidas pead parandada, oli selline: ei tohi võtta tühja kõhu peale! Jood kas või pool klaasi keefirit ja siis võtad 40 grammi napsi, paari tunni pärast veel 40 grammi ja siis lõpetad napsitamise ära. Mitte nii, et kui läheb paremaks, siis võtad veel 440 grammi peale. Abiks on ka see, kui süüa mett ja banaani, juua palju vett ning võtta aspiriini ning C-vitamiini või sidrunimahla.

Keefir. Foto: Egert Kamenik

Võõrutusseisund pärast joomasööstu võib olla veelgi karmim: nimelt deliirium ehk joomahullus. Nii et paar päeva – või enamgi – pärast joomise lõpetamist hakkab kaineks saanud alkohoolik nägema ja füüsiliselt tundma hallutsinatsioone, mida ei ole tegelikult olemas. Hirmutavate nägemuste eest ei saa isegi unenägudesse põgeneda, sest tekib totaalne unetus. Kõige raskemal juhul võib deliirium lõppeda surmaga. Näiteks kui magamatusest ja luuludest kurnatud hing ei pea enam vastu ja hüppab aknast alla.

Seega, deliiriumi vältimiseks tuleks lihtsalt kogu aeg peale võtta, et mitte kaineks saada? Tegelikult mitte, mõnikord tekib deliirium ka joomasööstu ajal. «Poolunes olen näinud iseennast ja ümberringi toimumas asju, mida tegelikult ei ole. See on košmaar. See on päris põrgu!» kirjeldab Peeter. «Kohutavaim kogemus oli see, et Jüri Toomepuu valimisreklaamis kasutatud laul «Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis…» toksis mul sees nagu viimsepäevakell.»