Orelipoisi puudutus

Orelipoiss «Sünnipäev».

FOTO: Plaadi esikaas

  • Orelipoiss on suisa klassikaline näide kodumaisest outsider-popist.

Kui mitmekülgse Jaan Pehki alter ego Orelipoisi viimase kümnendi salvestusi dokumenteerivat albumit «Sünnipäev» võrrelda filmiga, siis võiks selleks olla Guillermo Del Toro «Vee puudutus». 

Nii Del Torol kui ka Orelipoisil on kombeks luua kontraste erinevate emotsionaalsete ekstreemsuste vahel, lummava muinasjutu võib korraga väga raskelt talutavaks muuta ootamatult sisse toodud võikad stseenid. Samas ei saa ka öelda, nagu ukerdaks Orelipoiss poriste jalgadega sõnamaagia intellektuaalsetel radadel, kirjutab Margus Haav. 

Loe ka neid

Tagasi üles