Vaimne kultuuripärand – kultuurilise järjepidevuse süda

Elina Nechayeva Foto: Madis Sinivee

Selle artikli pealkirja mõte on laenatud Timothy Curtiselt, kes oli UNESCO 2003. aasta vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni sekretär. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2003. aastal, Eesti ühines sellega 2006. aasta jaanuaris. 2017. aasta oktoobriks oli konventsiooniga liitunud juba 175 riiki. Need on pelgalt kiretud arvud ja faktid, kuid annavad tunnistust sellest, et vaimse kultuuripärandi väärtustamine, hoidmine ja populariseerimine on muutunud 21. sajandil, kui väikeste kultuuride ja keelte kadumine maailmakaardilt on valupunktiks kogu maailmas, üha olulisemaks ja tähtsamaks.

Folklorist Marju Kõivupuu kirjutab kultuuripärandiaasta puhul: «Vaimse kultuuripärandi puhul pole alati määrav, kui vana mingi nähtus on või kui laialt levinud on üks või teine tava või oskus, määrav on selle tähendus inimestele nüüd ja praegu. Laulupeotraditsiooni pikkuseks arvame kuus-seitse inimpõlve. Kui mitme põlve pikkust järjepidevust on nüüdsel ajal vaja, et saaksime rääkida traditsioonist? Või mis on üldse tänapäeval, mil muutused eri eluvaldkondades toimuvad üha kiiremini ja kiiremini, «vana»?»