R, 9.12.2022

Vaimne kultuuripärand – kultuurilise järjepidevuse süda

Marju Kõivupuu
, folklorist
Vaimne kultuuripärand – kultuurilise järjepidevuse süda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elina Nechayeva
Elina Nechayeva Foto: Madis Sinivee

Selle artikli pealkirja mõte on laenatud Timothy Curtiselt, kes oli UNESCO 2003. aasta vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni sekretär. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2003. aastal, Eesti ühines sellega 2006. aasta jaanuaris. 2017. aasta oktoobriks oli konventsiooniga liitunud juba 175 riiki. Need on pelgalt kiretud arvud ja faktid, kuid annavad tunnistust sellest, et vaimse kultuuripärandi väärtustamine, hoidmine ja populariseerimine on muutunud 21. sajandil, kui väikeste kultuuride ja keelte kadumine maailmakaardilt on valupunktiks kogu maailmas, üha olulisemaks ja tähtsamaks.

Teadupoolest vaesestab iga bioloogilise liigi hävimine Maa liigilist elurikkust tervikuna. Nii on paraku ka keelte ja kultuuridega. Mitmed maailma mainekad lingvistid on tõdenud, et keelte kadumine tähendab sajandite jooksul talletatud teadmiste, oskuste ja praktikate kaotsiminekut, müütide ja muusika kaudu väljendatud unikaalsete maailmade ehk vaimse kultuuripärandi pöördumatut kadu.

Samuti on väidetud, et kui inimesel pole lapsena olnud võimalik õppida tundma oma (vana)vanemate keelt ja kultuuri, võib täiskasvanueas tekkida tunne, et oled millestki pöördumatult ilma jäetud, sest sul puudub eelläinud põlvedelt pärandiks saadud see müütiline Oma Lugu – kuuluvustunne, mille kaudu oled ühendatud eelläinud põlvede vereringesse ning kuhu sul endal on tulevikus tõenäoliselt juba keeruline, kui mitte võimatu taasühendada oma lapsi ja lapselapsi.

Üht jalga pidi võrukeelsesse kultuuriruumi kuuluvana meenub siinkohal üks arutelu loenguruumist, kus noor inimene väitis, et ta on tegelikult häiritud sellest, kuidas pidevalt kihnlasi, võrukesi ja setosid kultuuripärandi kontekstis esile upitatakse. Kui küsisin, miks see teda häirib, mis talle selles on vastumeelset, sain vastuseks, et tegelikult on eesti keel ja eestikeelne kultuur samavõrd väike ja habras, ja kui see kaob, siis meil, ainult eestikeelsetel, ei jää õieti midagi alles, millele toetuda, aga teil seal lõunas küll.

Vaimne kultuuripärand taasloob ennast varasematest aegadest tuttavate ja oluliste sümbolite kaudu. Iga järgnev põlvkond lisab pärandatud väärtustele ja aegade jooksul loodud artefaktidele omad tähendusvarjundid ja tõlgendused. See on kultuuripärandi kestlikkuse grant ja elujõud.

Seda mõtet siinkohal edasi arendades võib küsida, kas need inimesed, kelle jaoks emakeel (mis võib olla ka piirkondlik, mitte ühiskeel) ning selles keeles loodud ja loodav kultuur – teisisõnu vaimne kultuuripärand selle mõiste kõige laiemas tähenduses – on villastesse kampsunitesse mähkunud märsilohistajatest friikide rida ja seetõttu maailma mastaabis marginaalne ja vähetähtis; majanduslikult kallis või vanamoodsalt (rahvus)konservatiivne ning provintslik. Kas need inimesed on lapsepõlves ilma jäänud oma kuuluvuse loost või pole neile osatud seda õigel ajal ja õigel viisil jutustada? Sest vaimsest kultuuripärandist kõneldes on alati teatav oht lükata pendel n-ö teise seina, selle erinevaid ilminguid ühel või teisel viisil üle politiseerides või seda naiivsevõitu rahvusromantilisse kastmesse uputades.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni kohaselt on vaimse kultuuripärandi hulka arvatud tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust.

Käesolev, 2018. aasta on Euroopas pühendatud kultuuripärandile. Mäletatavasti oli Eestis juba 2013. aasta samuti kultuuripärandiaasta. Toona oli tähelepanu keskmes ühtsustunde loomine ja sidususe tekitamine eelmiste põlvede ja nende loodud pärandiga. Aasta moto «Pärijata pole pärandit!» osutas sellelegi, et kuigi me ise oleme vaimsete ja materiaalsete väärtuste, hoiakute ning mõtte- ja/või tõlgendusviiside pärijad, oleme samal ajal ka nende loojad, mõtestajad ja edasipärandajad. Toona küsisime, mis on kultuuripärand, kuidas see tekib, kellele see kuulub ja kuidas see meid puudutab.

Kas kultuuripärand on see, mis kunagi oli osa inimeste argielust ja millega tänapäeval tegeldakse professionaalina või hobi korras, või kuuluvad kultuuripärandi hulka ka argised või meelelahutuslikud toimingud, mis haaravad mingiks hetkes kogukonna tähelepanu, olgu selleks näiteks küla seltsimajas ühine süldi-, verivorsti või kartulisalati tegu; kohustuslik kiluvõileib perekondlikul pidulaual riigi tähtpäevadel; õpetajale lillede kinkimine esimesel ja viimasel koolipäeval; lumememme meisterdamine esimese sulalumega; «Eesti laulu», presidendi vastuvõtu või aastavahetuse teleprogrammi jälgimine ja selle operatiivne kriitiline arutelu sotsiaalmeedias (sest eks virtuaalnegi kogukond ole kogukond) ning ajakirjanduses; rahvasuus käibele läinud populaarsed tsitaadid kirjanduse, filmi ja muusika tüvitekstidest jne?

Ka seast verivorsti ja pasteedi tegemine võib kultuuripärandi alla kuuluda.
Ka seast verivorsti ja pasteedi tegemine võib kultuuripärandi alla kuuluda. Foto: Liis Treimann

2018. aasta eesmärgiks nii Euroopas laiemalt kui Eestis on tõsta inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle väärtustamisest, vahendada kultuuripärandi kaudu ajatuid väärtusi, eetikat ja esteetikat, luua erinevaid võimalusi kultuuripärandi säilitamiseks ja interpreteerimiseks ning toetada igakülgselt elava pärandi kestlikkust kohapeal. Kultuuripärand mitte ainult ei seo meid läbi ühise mineviku, vaid on suunatud ka tulevikku, looma ajalugu. Ning vaimse pärandi kestlikkuse toetamine ei tähenda kindlasti vaid tunnustavat aplausi mõnele (pärimus)muusikakollektiivile, kui nad on oma eeskava lõpetanud, või pateetilist kõnet mõnel riigile olulisel sündmusel, vaid ka mõistlikku ressursside jagamist, olgu selleks siis kultuuriruume toetavad riiklikud programmid, kultuurkapital või mõned muud kanalid.

Ning kindlasti tasub toetusi jagades kuulata kohalikke inimesi – see, mida ametnikud või teadlased määratlevad toetamisväärseks vaimseks pärandiks, ei pruugi kõigis punktides kokku langeda kultuuriruumide või kogukondade arusaamisega sellest, mis on neile endile oluline ja tähtis. Teisalt ei taga ka rahastus vaimse kultuuripärandi kestlikkust, selleks on vaja kohapealsete inimeste endi head tahet, mida omakorda toidab laiema avalikkuse moraalne toetus ja sisuline huvi.

Eesti kultuuriruumis seostub (vaimne) kultuuripärand tavateadvuses esmajoones (talu)rahvakultuuriga, oluliselt vähem lähimineviku või nüüdisaegse loometegevuse ja innovatsiooni allika või valdkondadeülese nähtusena, veel vähem kultuuritõlgete või -laenudena. Viimane, kultuuritõlgete või kultuurilaenude teema on vaimse pärandi ja eestlaseks olemise kontekstis nii mõnelgi juhul eriti hell – aeg-ajalt võtab kuskil keegi ikka sõna, et laulupidu, mis teadupoolest on kantud ka UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja, ei olegi «päriselt meie oma», vaid laenatud traditsioon.

Vaimse kultuuripärandi puhul pole alati määrav, kui vana mingi nähtus on või kui laialt levinud on üks või teine tava või oskus, määrav on selle tähendus inimestele nüüd ja praegu. Laulupeotraditsiooni pikkuseks arvame kuus-seitse inimpõlve. Kui mitme põlve pikkust järjepidevust on nüüdsel ajal vaja, et saaksime rääkida traditsioonist? Või mis on üldse tänapäeval, mil muutused eri eluvaldkondades toimuvad üha kiiremini ja kiiremini, «vana»?  

Alles jäi kõrvu, kuidas üks noor inimene ütles, et hankis oma muusikaõpingute käigus eeskuju «vanast heast juutuubist». Eks seegi ole üks paljudest märkidest, et varasemate kümnendite ja/või põlvkondade praktikad ja arusaamad kaugenevad tänaste noorte jaoks oluliselt kiiremini kui kunagi varem ning nüüdisajal kulgeb tee kultuuripärandi erinevate ilmingute juurde sageli koolituste ja digiteeritud andmebaaside kaudu või infopäringuna.

Nii on ka nüüdisaegne vaimse pärandi (taas)kasutamine ja interpreteerimine paljuski võimalik tänu süsteemsetele andmekogudele. Memmed-taadid, kelle laule, lugusid või  pillimängu salvestati paar-kolm inimpõlve tagasi, ei osanud uneski ette näha, et nende hääl kõlab kontserdilavadel, ülikoolide auditooriumides või teaduskonverentsidel. Nende inimeste käest ei saa me enam küsida luba, kas nad on nõus pärandieksponaatideks või inspiratsiooniallikateks olema. Küll aga saame neile alati lugupidamist avaldada neid võimalusel nimeliselt esile tõstes.

Ning kui meie pärimusel põhinev uuslooming ammutab inspiratsiooni mõnest kultuuriruumist, kus pärand elab – olgu selleks triibumustrite kasutamine autoriloomingus või reklaamiklipid – on eetiline see enne läbi arutada ka kultuurikandjate kogukonnaga. See puudutab ka vaimse pärandi turustamist pärandturismi kaudu või mõnes muus kontekstis. Kultuuripärandi kasutamise eelduseks on selle põhjalik tundmaõppimine ja pärandimaailmas toimivatest protsessidest igakülgne ja tundlik arusaamine. Kultuuripärandi kaitse ja kasutamine peab olema tasakaalus, sest autentsest vaimsest pärandist masstoodangu ja kitšini on üsna väike samm.

See on meie õnn, et oleme olnud 19. sajandi keskpaigast usinad ja süsteemsed kogujad, talletamaks kirjalikult oma suulist mälu – olgu selleks rahvaluuleline aines või uuemal ajal elulood. Kas mitte seesama rahvapärimuse ja elulugude kogumine ning publitseerimine ei peegelda erinevate nurkade alt lisaks identiteediotsingutele ka meie ajaloo heitlikke ja pöördelisi aegu, kus suulisse mällu talletatu on ideaalis vaba ametlikust aja- ja kultuurilookirjutusest? See on vahenditu, siiras, ja mis peamine – aus ja usaldusväärne. Vähemasti nii meile meeldib uskuda ning mälu ja mäletamise selektiivsuse meeldetuletamine selles kontekstis tundub vaat et pühaduse rüvetamisena.

Vaimne kultuuripärand taasloob ennast varasematest aegadest tuttavate ja oluliste sümbolite kaudu. Iga järgnev põlvkond lisab pärandatud väärtustele ja aegade jooksul loodud artefaktidele omad tähendusvarjundid ja tõlgendused. See on kultuuripärandi kestlikkuse grant ja elujõud. Kujundikeeles väljendudes on kultuuripärand kui põlvest põlve pärandatud ja rohkem või vähem hooldatud koduaed, kus kasvab muist omamaiseid, muist võõrsilt hangitud viljapuid, maitsetaimi ja juurikaid, kes räägivad kõik oma lugu ning annavad vaimsele pärandile maitsevarjundid, peenemad nüansid, selle sõnulseletamatu omapärase ja ainukordse hõrgu maitse.

Kindlasti on selles aias mõni väheke metsistunud, mahajäetud sopp või unustusse vajunud nurgake, mille (taas)avastamine pakub rõõmu ja identiteedituge ning võimalust hakata (taas)avastatud pärandikillu aktiivseks eestkõnelejaks, selle väärtustajaks. Traditsioonikandjana poleks ma kunagi uskunud, et veel minu eluajal kantakse Võrumaa suitsusaunakombestik UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja, kuid nii see õnneks läks.

Suitsusaun on paljude jaoks meist nii-öelda «kogu aeg» olemas olnud. Selliseid «kogu aeg» olemas olnud nähtusi, mis on kogukonnale küll olulised, kuid kipuvad muutuvas ajas ilmutama hääbumismärke, püüab talletada Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu, kuid seda siiski tingimusel, et tegevused või sündmused on kodukonnas jätkuvalt olulised.

Minu lapsepõlve üks lemmikkangelasi Pipi Pikksukk tõdes, et kui süda on õiges kohas ja lööb nagu vaja, ei siis ära külmu. Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Sestap on ilmselt mõistlik aeg-ajalt pöörata keskmisest suuremat tähelepanu vaimse kultuuripärandi kui kultuurilise kestlikkuse südame tervisele ja uurida, kas tema arterid ei ole kiirtoidu ületarbimise tagajärjel lupjunud.

Samuti tasub tähele panna sedagi, kas vaimse kultuuripärandi spetsialistide võrgustik katab ühtlaselt kogu Eestit või on mõnesse maanurka koondunud või koondatud neid rohkem, sest «seal ju nagunii tegeldakse sellega ja on odavam, kui kõik on koos». Üheski Eesti maanurgas elaval inimesel või kogukonnal ei tohiks kunagi tekkida tunnet, et ei ole siin mingit vaimset pärandit ega midagi, me pole Setust või Kihnust. Tõdesin sellist suhtumist korduvalt 2013. aastal pärandisaadikuna Eesti eri paigus inimestega kohtudes.

Vaimne pärand elab seal, kus elavad inimesed. Vahel on lihtsalt vaja kõrvaltvaataja pilku, et juhtida kohalike inimeste tähelepanu väärtustele, mida nad peavad enesestmõistetavaks, argiseks ja seetõttu sageli kahjuks vähetähtsaks. Kultuuripärandi teema-aasta on ellu kutsutud selleks, et õppida meie muutuvas ajas märkama ja väärtustama vaimset pärandit – nii endas kui ka enda ümber. Ja võimalusel teha kõik endast olenev, et päritud väärtuste ahel ei katkeks.

8. märtsil toimub Tallinna Ülikoolis Euroopa kultuuripärandiaasta raames Euroopa ja Eesti vaimse kultuuripärandi päev.

Märksõnad
Tagasi üles