4/4 taktimaailm ehk Tallinna alternatiivne tantsumuusikaskeene

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tallinna alternatiivse klubimuusika kultuur elab ja õilmitseb.

FOTO: Tarik Labrighli / Event Foto

Dokumentaalfilmide festivali Docpoint ajal sai näha Vene režissööri Olga Darfy filmi «Я – ГАГАРИН / I Am Gagarin», mis rääkis tantsumuusikaskeene tekkimisest Venemaal. «Meil oli vabadus, aga me ei osanud sellega midagi peale hakata,» oli linateost läbiv lause.

Dokumentaalfilmis leidus mitmeid sarnaseid elemente ka Eesti tantsumuusikakultuuri algusaegadega: Nõukogude Liidu järgselt sõpruskonna ümber tekkinud subkultuur, pidude korraldamine kokkukraabitud materjalist ja tehnikast ning sõnulseletamatu «kosmoses hõljumise tunne». Vene dokfilmi tegijale esitati muuhulgas küsimus, et mis on juhtunud Vene peoskeenega. Missugune on see tänapäeval? Ebaledes vastas režissöör, et mitte selline nagu varem – vaba ja metsik. Lääs on n-ö peale tulnud.

Eesti kohta ei saa sama öelda. Kuigi ühelt poolt on metsikus piiratud linna kehtestatud reeglitega, on teisalt imbunud skeenesse avatus ja vabameelsem hoiak. Lisaks sellele võis Tallinnas eelmisel aastal täheldada nn peobuumi – pea iga nädalavahetus esines siin tunnustatud välisartist, mõnikord isegi mitu. See oli märk inimeste jah-sõnast skeene eksisteerimise vajalikkusele. Mäletan maikuu esimest nädalavahetust, kus Von Krahlist liigutati Fort Romeau esinemine Lekkerisse Legowelti peole, sest inimesi ei jagunud piisavalt. Rääkimata tõsiasjast, et samal ajal mängis nthng Helikopteris. Ise tantsisin hoopiski neljandas kohas.

Tallinna alternatiivse klubimuusika kultuur elab ja õilmitseb.

FOTO: Tarik Labrighli / Event Foto

Peomull lõhkes aga enne suve algust ning praegu võiks siinset peoskeenet iseloomustada sõnaga «üleminekuperiood». See pole aga halb, vaid annab just võimaluse heita pilk skeenesse, enne kui uued tuuled vormivad peomaastikku omas suunas. Kuna olevikust ei saa minevikuta rääkida, heidame kõigepealt pilgu peokultuuri tekkele Eestis.

Alternatiivne ja kommertslik skeene

Elektroonilise tantsumuusika jõudmise Eestisse võib paigutada 1980ndate lõppu ja 1990ndate algusesse. Muusikat kraabiti algselt kokku kustkohast aga saadi ning mängiti kassettidelt ette. Palju uut heli püüti kätte raadiosagedustelt. Kuigi muusika helikvaliteet jättis soovida, oli muusiku Aivar Tõnso sõnul kanalis BBC Radio 1 kolm korda nädalas eetrisse minev John Peeli saade piisav, et tuua uut läänelikku hingamist Eestisse.

Kui läänes sai tol ajal rääkida juba eri stiili house- (Chicago, Detroit, acid) pidudest, siis Eestis oli vastupidi – peol kõlavat muusikat võidi nimetada sedasi, kuid tegelikkuses varieerus valik elektroonilisest muusikast indie rock’i ja hip hop'ini. Muusikat mängiti algselt Tallinna vanalinna ahtates keldrites, mis mahutasid kuni sada inimest, hiljem toimusid peod ka näiteks Kodulinna Majas ja Malemajas. Info liikus eelkõige sõnaliselt sõbralt sõbrale, seinal ilutses ehk üks-kaks plakatit, mõne aja pärast lisandusid ka flaierid.

Kõikjal maailmas on kasvanud põrandaalusest muusikast välja midagi sobilikku laiemale rahvahulgale. Tekkinud on kasumile orienteeritud klubid, kus müstilisest sõnast «underground» on saanud müügiartikkel, mitte reaalne fakt. Ka Eestis saavutas elektrooniline tantsumuusika 1990ndate keskpaiku laiema populaarsuse. Asutati kommertslikud ööklubid nagu näiteks Piraat ja Hollywood, kus harvadel kordadel toimusid peod (Hollywoodis nt pidude sari Heaven & Hell), kus mängiti üksnes klubimuusikat (pms house ja techno). Esimeseks alternatiivseks igal nädalal ning avalikult tegutsenud klubiks võib nimetada Viru väljakul Pritsumaja keldris mitu aastat tegutsenud asutust Bel Air. Tekkisid ka reivid ning üks hetk lõhenes skeene kaheks: alternatiivseks ja kommertslikuks.

Alternatiivne Tallinna klubimuusika skeene.

FOTO: Tarik Labrighli / Event Foto

Mõeldes Olga Darfy dokumentaalfilmile ja olles mullu kevadel rääkinud ka Riia klubikultuuris tegutsevate inimestega, peab tõdema, et tallinlased oskasid kunagi antud vabadusega paljugi peale hakata. Võrreldes lähinaabritega on Tallinnas hetkel seis hea, kuna inimesi jagub mõlemale poolele ning alternatiivne skeene on kujunenud mitmekülgseks ja huvitavaks. Kostnud on nii üle lahe kui ka maismaapiiri, et Tallinnas käiakse head peokultuuri nautimas. Missugune see alternatiivne tantsumuusikaskeene meil siis on?

Alternatiivsed klubid ja inimesed

Kuigi tantsumuusikamaailma on alati defineeritud paigana, kus saab end vabalt tunda, kehtivad seal siiski kirjutamata reeglid. Sarah Thornton on raamatus «Club Cultures: Music, Media and Subcultural Capital» (1995) välja toonud nähtuse «meie» ja «teised» ehk alternatiivne (mõne jaoks ka underground) ning mainstream. Rääkinud kunagi magistritööd tehes mitmete peokorraldajate ja klubide eestvedajatega, koorus välja, mis teeb ühest tantsumuusikaskeenest alternatiivse. Esmane tõdemus oli, et kasumi asemel soovitakse muusika kaudu pakkuda lisaväärtust oma kogukonnale. Samuti vastanduti paikadele, nagu näiteks Hollywood või Privé, ning toodi välja nende kasumile orienteeritus, muusikavalik, klubi külastavate inimeste maitse ja käitumine.

Paljud kohad, kus skeenesse kuuluvad DJd mängivad plaate, on tegelikult restoranid või lokaalid, millel on lihtsalt olemas ka tantsupõrand ja DJ-pult. Mitmed paigad toimivad lisaks ka muuseumi, riidepoe või sõpruskonna stuudiona. Siinkohal on huvitav tõdeda, et helisüsteem võib kommertslikus klubis parem olla, sest alternatiivsed kohad ei ole väga kasumlikud ning toimivad eestvedajate oskuste ja tutvuste najal, eriti mis puudutab alternatiivsest kraad kangemaid underground-klubisid.

Selles skeenes on oluline muusika esitamise kvaliteet ja mängimise oskus. Pidusid ei tehta teistele per se, kuid seda võib pidada õnnestunuks, kui inimesed tulevad kohale. Need, kes külastavad alternatiivsemaid kohti, eelistavad enda sõnul keerulisemat muusikat raadios kuuldule. Tantsupõrandal olijad tajuvad tihtilugu, kui heli on paigast ära, ning annavad DJ-le teada. DJd käivad ka ise vahel tantsupõrandal kõla üle kuulamas.

DJ ei säti end eraldi poodiumile, vaid on üks rahva seast. Ka nemad tänavad vahepeal tantsijaid ning tulevad puldi tagant tantsupõrandale tuttavaid tervitama. Mitmed plaate mängivad sõbrad-tuttavad on öelnud, et peamine soov on kõik koos muusikat nautida. Peo rõhk pole tantsijate arvukusel, vaid vibe’il. Skeenes on inimesi, kes tantsivad hoolimata ruumi täitumusest. Muusika on kui droog ja DJ šamaan, kes valdab helide maailma. Tantsides võivad nad end unustada ning saavutada transi, millest ammutada energiat veel pikaks ajaks.

Helid teevad ühest peost ja inimesed kohast seega selle, mis ta on. Helid võivad panna magama (kasvõi igavusest) ning samal ajal äratada üles. Resident Advisoris ilmunud artiklis kirjutas Gabriel Szatan, kuidas DJ suudab peo sekundiga summutada, nagu ka sütitada. Kuigi Szatan viitas öelduga vajadusele hoida plaadikeerutamistehnikat korras, saab ütlust tõlgendada ka laiemalt. Hea DJ teab oma muusikat ning peolisi by heart.

Mõni pidu toimub konkreetses kohas just seetõttu, et teatud inimesed on juba harjunud paika külastama. Kunagi ütles üks DJ, et asukoha muutmiseks tuleb ürituse uut lokatsiooni hoolega valida, sest valede inimgruppide kokkupuutel võib järgneda kaos.

Asi on vibe'is

Koha sobivusest rääkides jõuame ka nähtuseni «maitse». Just see faktor viib tihtilugu eelarvamusteni ning selle tõttu ei saa ükski peoskeene kunagi ühtseks. Kuigi tänapäeval on laia muusikavaliku tõttu keeruline suruda DJ mängitavat muusikat rangetesse raamidesse, on neil kõigil siiski jälgijaskond, kes eelistab ühte kõla teisele. Ka alternatiivses peoskeenes.

Jälgijaskonna all pean silmas inimesi, kes teavad, et konkreetsetel pidudel või DJde muusikavalikus kostab lugusid ja stiile, mida võib pidada «heaks». Ühte esile tõstes võib see grupp teha maha teisi pidusid või DJsid. «Hea» on seega suhteline, kuid loob, nagu enne mainitud, ühest kohast selle, mis ta on.

Mõned Tallinna klubid, nagu näiteks Kolm ja Kelm, korraldavad mitme ruumi olemasolul ka pidusid, kus kõlavad eri muusikastiilid. Nii saab külastaja laveerida ühest toast järgmisele tantsupõrandale ning leida midagi, mis talle sobib. Viimasel ajal tundub tegelikult, et kaost on aina vähem. Põhjuseks võib olla tõsiasi, et nüüdseks leidub klubisid ja pidusid pea igale maitsele. Seega on teadlikumalt otsides väiksem tõenäosus sattuda sobimatule peole.

Mis enam, inimesed ja maitsed kipuvad segunema. Sveta Baaris saab tihtilugu näha pintsaklipslasi tantsimas kõrvuti nn neodekadentlike noortega ning hea pidu suudab nad kõik sõbralikuks koosluseks ühendada. Siinkohal meenub ka Thomas Hessleri esinemine techno-klubis Hall. Saal oli pooltühi ning suur osa inimesi ei tundnud üksteist, osa olid ka välismaalased. Sellest hoolimata tantsiti kõrvuti varajaste hommikutundideni. DJ oli mänginud terve öö üksi ning jätkas isegi pärast «tööpäeva lõppu». Ning see ongi, mida sellest skeenest tahta ja saada – elamus hea muusika ja tantsimise kaudu, ükskõik kes või kui mitu inimest peol on. Asi on vibe'is.

Tallinn nõuab nutikust

Kuigi inimeste arv ei takista head tunnet, aitab see klubil, peol püsima jääda. Seetõttu tuleb Tallinnas pidusid nutikamalt korraldada kui peo-Mekades, nagu näiteks Amsterdam. Üks olulisi faktoreid on õige päeva valimine. Olgu tegemist alternatiivse või kommertsliku klubiga, suurem osa inimestest pidutseb ikkagi reedel. Laupäeval külastavad klubisid teadlikumad inimesed, need, kellel on näiteks pere, tõdes üks klubi 9/11 eestvedajatest Taavi Tiirmaa.

Kui Berliinis, Amsterdamis ja isegi Helsingis on trendikas minna peole pühapäeva hommikul või päeval, siis Tallinnas on kordi proovitud seda kommet juurutada, kuid seni tulemusteta. Need peod on üldjuhul olnud tantsijate päralt, kes pole suutnud eelneval päeval muusikast lahti öelda. Kui vestlesin sellest teise tuttavaga, ütles ta, et eelistab väljaminemiseks reedet, sest siis jõuab esmaspäevaks taastuda. Pöördvõrdeliselt võiks isegi öelda Olga Darfy dokumentaalfilmile kommentaariks, et pole Tallinn läänestunud midagi, sest pühapäevane kainem pidutsemine tundub siiani «kosmos».

Kuigi peokorraldajad, ning klubid sealhulgas, ei aja otseselt kasumit taga, kehtib nende puhul siiski tõdemus, et «hea, kui nulli jääb». Piire seab eelkõige inimeste arv skeenes ja põhja tirib raha puudumine. Võib arvata, et kui iga nädalavahetus käib mõni tuhat inimest väljas, siis Tallinnas on see arv väiksem, ning veel pisemaks läheb inimeste hulk, kui arvutada sellest maha need, kes eelistavad baare või kommertslikke ööklubisid.

Ela ja lase elada

Hea tunde loomiseks on peomaastikule kerkinud mitmeid uue kontseptsiooniga üritused, nagu näiteks kommertslikum «30+ pidu», kus vanusepiirang on kehtestatud eesmärgiga, et inimesed tunneksid end mugavalt. Kas see muidugi nii on, ei oska kirjutaja siinkohal 27-aastasena öelda. Hea tunne eeldab mõne koha puhul ka salajast aadressi või sissesaamise piirangut. Välismaal on see küllaltki tavaline. Võtkem näiteks Berliini kuulsaim klubi Berghain, mille kohta on kirjutatud mitmeid artikleid. Pea kõik selle kohta, et kuidas klubisse sisse saada. Berghaini uksepoliitikast on isegi lauamäng tehtud! Olles paika külastanud, on uksepoliitika samas mõistetav, sest seal toimub tihtilugu asju, mis konservatiivsemale silmale võivad häirivaks muutuda, või vastupidi, oma ebaloomuliku käitumisega häirib uustulnuk klubikülastajaid, kes on tulnud end vabaks laskma.

Ka Tallinnas leidub kohti, mille asukoht on varjatud ning sissesaamiseks tuleb teada nende eestvedajaid. Selliseid paikasid võiks kirjeldada kui «Vaba+», kus uks ei sulgu mitte vanuse, vaid piiratud mõtteviisi tõttu. Küi küsisin kunagi luba võtta paar sõpra kaasa kinnisele peole, tuletati mulle meelde, et vastutus lasub sellel, kes kutsub. Tihtilugu ongi sellised kohad loonud sõpruskonnad, kes jagavad sama suhtumist ja muusikamaitset. Tantsumuusikaskeenet võib pidada tolerantseks, kuid piirini, mil tolereeritakse tolerantsust. Ehk siis alternatiivse peoskeene reeglid võiks kokku võtta kui «ela ja lase elada».

Selle all peetakse silmas

  • tantsuruumi austamist, kus võimaldatakse inimesel olla meditatiivses seisundis muusikaga;
  • välimuse austamist, kus igaüks võib riietuda kuidas tahes;
  • võrdsuse austamist, kus pole vahet, kust sa tuled ja mida teed, vaid kes inimesena oled;
  • seksuaalsuse austamist, kus igaüks võib tantsida, kellega ja kuidas soovib;
  • muusika kuulamise austamist, kus pikemad jutud aetakse tantsupõrandast eemal (tõele au andes, tegemist on pigem siinkirjutaja soovi kui tegelikkusega).

Mis on Tallinna tantsumuusikaskeenes teisiti?

Kui käisin hiljuti Berliinis, küsisid seal resideerivad eestlased, kas Eestis on peoskeenes viimastel aastatel midagi muutunud. Suurimaks võrdluseks toodi Berliinis valitsev reeglitevabam õhkkond ning vabameelsus. Pidin tõdema, et kuigi peomaastik on Tallinnas alati muutumises olnud, võib viimastel aastatel toimunu põhjal öelda, et oleme huvitavas seisus.

Kui hüppame korra ajas tagasi, siis kuigi Eestisse jõudis tantsumuusika alles 1990ndate alguses, tekkis see tegelikult hulk maad varem. Tantsumuusika kasvas välja 1970ndatel kogukonnast, mille esindajad oli geid, latiinod või mustanahalised. Vabadus väljendada end tantsupõrandal pani aluse nii mõnelegi muusikaliigile nagu disco, garage, Chicago house, ning muusikaajaloolase Carleton Gholzi väitel on isegi Detroiti techno gei-kogukonnaga seotud.

Luis-Manuel Garcia toob oma artiklis välja, et tänapäeval on paljud DJd liikunud väga kaugele LGBT-ringkonnast, seepärast on aina olulisem uutele skeenesse tulijatele rõhutada, kui oluline on olnud ja on siiani geikogukond, võrdsus ja mitmekesisus ehk faktorid, mis olid kunagi tantsumuusika DNAks.

Kuigi Tallinna puhul sai tantsumuusika levik alguse pigem maskuliinsest valgest heterokogukonnast, ning siinkohal ei pea vast selle põhjuseid välja tooma, on pilt viimastel aastatel kirjumaks muutunud nii DJ-puldi taga kui ees. Siinkohal ei räägi kirjutaja nais-DJdest, keda on küll meestest vähem, kuid kes püsivad pidevalt pildil, vaid pigem vabameelsusest.

Aina vähem kohtab inimesi, kes seisavad nurgas, jook turvaliselt käes, ning üha rohkem näeb eri taustaga inimesi, kes elavad end tantsupõrandal välja. Ehk kui pöörduda tagasi küsimuse juurde, kas midagi on Eesti tantsumuusikaskeenes muutunud, siis jah, just see ongi – saabunud on mitmekesistumine, kus igaühele on olemas paik, kus end hästi tunda.

Klubikultuuri moodustavad eelkõige kaks faktorit: muusika ja inimesed. Viimaste tõttu jääb nähtus muutlikuks. Nimelt on asi maitses, sest kui millegi üle tantsumuusikaskeenes vaielda valjult või vaikselt, siis just selle üle. Erinevad muusikastiilid kerkivad üldjuhul esile, kui aeg on küps, ning mõned kaovad päevavalgust nähes tagasi põranda alla.

Ka Eestis on mõni žanr, pidu või klubi aasta, paari või kümne sees hinge heitnud kuulajaskonna puudumise ja uute trendide tõttu. Võtkem kasvõi 2000. aastate keskpaigast vaid kümnendi lõpuni kõlanud muusikastiil dubstep või peosari Mutant Disco, mis pärast 20 aastat tegutsemist jättis eelmise aasta lõpus lõplikult hüvasti.

Möödunud on ka n-ö välisartistide laine. Pea igal nädalavahetusel tuntud nimesid Tallinna toonud klubi Lekker sulges möödunud suvel uksed ning uuemad klubid, nagu 9/11 ja Hall, on alguses välja hõigatud välis-DJde asemel taandunud kodumaistele tegijatele. Taavi Tiirmaa tõdes, et kohalikud DJd toovad inimesi rohkem peole kui näiteks Berliinist kohale lennutatud artist, kellega kaasnevad lisakulutused. Kodumaisus pole samas paha, sest uusi nimesid lisandub pidevalt ning juba tunnustatud «omad» artistid kõlavad sama hästi, kui mitte isegi paremini kui piiride tagant kohale sõidutatud või lennutatud DJd.

Sealjuures käiakse väljas rohkem kui kunagi varem. Nii väitis Eesti Ekspressis Siim Nestorile Club Hollywoodi tegevjuht Rauno Otsepp, kuid sama on kinnitanud mõned teised klubide, lokaalide eestvedajad, kellega olen rääkinud. Nädalalõpus on liikvel ligikaudu 5000–8000 peolist. Kui palju ühte või teise klubisse iga nädalavahetus jagub, ei oska siinkirjutaja välja tuua. Küll võib aga tõdeda, et peopaikasid on palju ning ükski neist üldjuhul tühi ei ole.

Pidude arvu kokkulöömine muutub aina keerulisemaks. Küll aga on tõsiasi see, et inimeste vähesuse tõttu kehtivad Tallinnas ikka veel reeglid, mis näiteks Berliinis ei oma suurt tähtsust. Lisaks on välisartistide Eestisse toomine alati rahaline risk. Iga aasta avatakse klubisid ning pidusid, mis seejärel kaovad inimeste ja raha puudumise tõttu. Nähtust võiks nimetada kui circle of parties and clubs. Eesti klubimaastikul toimetades tuleb nutikas olla.

Kokkuvõtlikult öeldes, metsikus ei ole alternatiivsest tantsumuusikaskeenest algusaegadega võrreldes kuhugi kadunud. Pole välistatud, et nii mõnigi peoline teeb kasvõi käesoleval nädalavahetusel läbi mitmepäevast tantsimismaratoni. Vahe on ehk selles, et võrreldes suuremate linnadega, nagu Berliin ja London, kipuvad näod korduma. Seda võib pidada piiravaks faktoriks, kuid teisalt ka hubaseks. Aktsepteerivas keskkonnas ei pea end halvasti tundma, isegi kui näod on tuttavad.

Kui lugejal tekib küsimus, miks tema pole kõigest eelkirjeldatust osa saanud, siis tasub mõelda, kas ta on alternatiivsemaid kohti piisavalt palju külastanud? Kas on kunagi hommikuni tantsinud. Kas planeerimise asemel on lasknud end vibe'il juhtida?

Tagasi üles