:format(webp)/nginx/o/2018/03/09/7673575t1h9a77.jpg)
Jõudsin underground-klubimuusikani 1980ndate lõpus John Peeli saate kaudu, mis oli kolm korda nädalas eetris BBC Radio 1s. See oli üsna halvasti kostev raadiojaam. Pidid ikka tohutu fänn olema, et seda kahetunnist saadet kuulata. Mõnikord ei saanudki korralikku BBC Radio 1 sagedust kätte, eriti suvisel ajal. Minu jaoks oli see võrreldes teistega mõnevõrra lihtsam, sest elasin üheksandal korrusel, mis mõjutas kesklaine raadiosagedusel signaali levi oluliselt.
Alguses ei mõelnudki, et omaaegsest muusikakuulamisest võiks peod välja kasvada. Ma isegi ei seostanud tollal kuuldut kohe klubimuusikaga, pigem oli selles mingi uus ja värske tunne, mingi edasiviiv jõud. Seda uut klubimuusikat hakati esialgu mängima kindla sõpruskonna sünnipäevadel ja kontsertõhtutel peale laivesinemisi.
Muusikat mängiti siis kassettidelt ja seda koguti salvestamise kaudu nii sõprade plaatidelt (üksikuid siia sattunud plaate vahetati ajutiselt kuulamiseks ja ümbersalvestamiseks) kui ka välismaistest raadiojaamadest. Vinüülidele üleminek toimus 1993.-1994. aasta paiku.
Pidudele kutsuti mängima inimesi, kes olid pühendunud muusikakogujad. Ega neid palju olnud, mina ja Raul olime näiteks sellised. Sel ajal õpiti mängima pidudel. Kodus harjutamiseks ei olnud tehnilisi võimalusi ega otsest vajadust. DJ-oskuste hindamine muutus oluliseks alles hiljem. Esialgu oli põhirõhk muusikal.
Mulle meeldis 1990ndate alguse house-muusika, mis tuli New Yorgist, ja varajane Detroiti ja Briti techno. Plaatide ostmine tundub tänasega võrreldes üsna pöörane ettevõtmine. Selleks sai mõnikord spetsiaalselt Helsingisse sõidetud ja esimesel korral avastasin näiteks Espoos ühe poe, kus ei olnud eelkuulamise võimalust.
Nii tuligi uut muusikat avastada artisti- ja loonimede põhjal valitud plaatidelt. Seda tuli ka hiljem ette vinüüle näiteks Inglismaalt või USAst tellides. Uue avastamiseks pidi riskima sellega, et pooled ostetud plaadid ei pruugi tegelikult meeldida. Kõige boonuseks oli asjaolu, et inimesed käisid pidudel, kuna seal kõlas muusika, mida kusagilt mujalt ei olnud võimalik kuulda.
Praegu saab peoinfo internetist kätte, kuid 1990ndatel liikus teave alguses suusõnaliselt. Mäletan ühte legendaarset üritust 1992. aastal Kodulinna Majas, kus toimusid ÖÄKi ja Hypnosauruse esimesed kontserdid. See pidi algselt toimuma kunstiakadeemias, kuid päev enne üritust muudeti asukohta. Saal oli kõigest hoolimata publikut täis. Inimestel oli tol ajal põhjust infot rohkem levitada kui tänapäeval. Peod toimusid harvem, nii paari kuu tagant, seega oli igal üritusel ka suurem uudisväärtus.
Põrandaalustel üritustel mingit pikka reklaamiperioodi ei olnud. Pigem pandi üks-kaks plakatit õigesse kohta üles. Päris esimeste pidudega veel flaiereid ei kaasnenud, see tekkis 1993. aastal. Pidudelt käis läbi sada, maksimaalselt kakssada inimest. Sinna sattus väga erinevat seltskonda, ka selliseid, kes pigem mainstream-muusikat kuulasid või kippusid vägivallatsema. Noriti tüli isegi selle pärast, et mis muusika see selline on ja miks inimesed eraldi tantsivad. Selliseid peokultuuride erinevusel põhinevaid konflikte oli rohkem. Ei tea, kas neid tänapäeval üldse ongi, sest kõigil omad kohad, kus käia.
1990ndate keskel hakkasid peod juba tihedamini toimuma. 1994. aastal avatud klubis Piraat kõlas igal kolmapäeval alternatiivsem muusika. 1995. aastal avati Bel Air, kus toimusid peod juba kolm korda nädalas. Hollywood avati samal aastal, aga see oli algusest peale mainstream-publikule suunatud. Peokohti on sellest ajast pidevalt juurde tulnud.
1990ndatel oli metsikum aeg kui praegu, kuid võib-olla mitte nii metsik, kui seda tahetakse meenutada. Siis olid kõik võimalused avatud ning uus ühiskond alles lapsekingades. Tänapäeval on raskem millegi uuega pildile tulla, kuna klubimaastikul on palju eriilmelisi tegijaid, kellest eristumine on üsna keeruline. Võib-olla see ei olegi oluline. 1990ndate alguses oli tohutu pööre samaaegselt nii muusikas kui ka ühiskonnas, mis teineteist võimendasid.
1980ndate lõpus mäletan tunnet, et kõik on justkui tehtud ning enam midagi murrangulist ei juhtu ja just siis sai kõik alguse. Tollal esile kerkinud uued klubimuusika suunad nagu house, techno, drum'n'bass (esialgu breakbeat'i ja jungle'ina) on siiani täies elujõus ning lõppu ei paista kusagilt.