Optimistliku tehnokraadi õhtuõpik

«Soovmõtlemine» Foto: Raamat

Thilo Sarrazin on komponeerinud äärmiselt sugestiivse teksti, mis voolab natuke Stefan Zweigi ilukõne moodi nagu Doonau jõgi, tõmbub iga natukese aja tagant kokku lugejale naha vahele pugevateks jutupunktideks, laieneb seejärel hästi kokku sobitatud argumentide müüriks, mis halvab lugeja enda mõtlemise nagu boamadu küüliku tahte ja suunab selle kenasti valmis ehitatud ja arvudega polsterdatud voolusängi.

Siiski koputab kuskil kuklas iga tosinkonna lehekülje järel väike kuradike, et tegelikult ei ole kõik asjad üldse nii (või mitte täpselt nõnda), nagu Sarrazin püüab lugejat veenda. Pildil, mille optimistlik tehnokraat, nagu ta end nimetab, on maalinud, on kinni krohvitud, siledaks lihvitud ja üle lakitud suur osa neist nüanssidest, mille tõttu meie maailm üldse huvitav on.