«Firepower»: tulejõudu nii et tapab

Judas Priest Foto: Pressifoto

• «Painkiller» on siiani Priesti repertuaari nurgakivi.
• Mitmehäälseid taustavokaale ja -karjeid on kasutatud mõnuga.
• Nii värskelt ja energiliselt kõlas Judas Priest stuudios viimati 2005. aastal.
• Priest juba pettumust ei valmista, tulejõudu jätkub nii et tapab.

Judas Priest «Firepower» 2018

4/5

Hevimuusika tähtsamaid artiste, peagi 50 aasta juubelit tähistav Judas Priest on lagedale tulnud uue albumiga. Viie kümnendi ja 18 albumi jagu ajalugu turjal, on rokimaailm metal-gigantide verivärske kauamängiva eel ootustest tiine. «Parim plaat «Painkillerist» saati!» hõisatakse sotsiaalmeedias juba esimesi singleid kuuldes. 1990. aastal ilmunud «Painkiller», millele järgnenud tuur bändi kümnendiks lõhki ajas, on siiani Priesti repertuaari nurgakivi, tõelise heavy metal’i võrdkuju, ning paratamatult suurim taak, mida väärikas eas bänd endaga kaasas kannab.

Niisiis pole ime, et kui «Firepower» plaadimasinasse lükata, ei kosta kõlaritest muud kui välkkiire trumm, kriiskavad kitarrid ja Rob Halfordi igihaljas hääl – täpselt nii, nagu «Painkillerist» mäletame. Tõsi küll, K. K. Downingi kohta täidab legendaarses kitarriduos nüüd Richie Faulkner, mistõttu on vähemasti pooled soolodest teise käekirjaga.

Ka produktsioon, eelmise kauamängiva («Redeemer of Souls», 2014) suurim puudujääk, meenutab kohati «Painkillerit» – mitmehäälseid taustavokaale ja -karjeid on kasutatud mõnuga. Üllatuslikult kõlab helipildist läbi ka «Nostradamus», 2008. aasta kontseptalbum, Priesti repertuaari suurim ebaõnnestumine (või leebemalt «valearvestus»), eriti rahulikumatel paladel, nagu «Rising from Ruins» või «Sea of Red», kus Halford end jällegi potentsiaalse ooperilauljana tõestab.

Judas Priest Foto: Pressifoto

Kui «Firepower» plaadimasinasse lükata, ei kosta kõlaritest muud kui välkkiire trumm, kriiskavad kitarrid ja Rob Halfordi igihaljas hääl.

Üldiselt on «Firepower» siiski «Redeemer of Soulsi» loogiline jätk. Olgugi et seekord on kampa võetud produtsendid Tom Allom (produtseerinud mh Priesti hittalbumid «British Steel» ja «Screaming for Vengeance») ja Andy Sneap, kes peatsel albumituuril Parkinsoni tõbe põdevat kitarristi Glenn Tiptonit asendab, on nende selgeid mõjutusi tunda vaid helikvaliteedis, mitte sisus.

Kindel on aga see, et nii värskelt ja energiliselt kõlas Judas Priest stuudios viimati 2005. aastal, kui salvestati tagasitulekualbum «Angel of Retribution». Kusjuures Sneap on eksimatult produtseerinud ja masterdanud ka Accepti neli viimast kauamängivat, nii et klassikalise vana kooli metal’i jaoks passib ta kui rusikas silmaauku.

Kuigi Halford olevat bändikaaslastele kuuldavasti väsimatult peale käinud, et korralikul hevialbumil peab olema kümme lugu ja see peaks kestma 35 minuti kanti nagu legendaarne «British Steel», kukkus «Firepower» lõpuks ikkagi välja tunniajane. 14 loo seas on kaks välkkiiret tulistajat (esimene singel «Lightning Strike» ja nimilugu «Firepower»), hunnik keskmise tempoga hevilugusid (lõbusaim neist «Flame Thrower», märkimisväärseim aga «Traitors Gate»), paar aeglast raiujat, üks staadionihümn (euroloopikkune «No Surrender») ja tõeliselt suure kõlaga lõpuballaad «Sea of Red» – midagi igale maitsele. Priest juba pettumust ei valmista, tulejõudu jätkub nii et tapab.

Judas Priest "Firepower" Foto: Album