Eestlaste kunst pääseb Kiasmas mõjule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Kiasma näitusel on eksponeeritud seitsme eesti kunstiku tööd.
  • Kõik need tööd kuuluvad Kiasma kogusse.
  • Kiasma näituse mõjuvaimaid töid on Jaanus Samma «NSFW. Esimehe lugu» (2015).

Kris Lemsalu efektne töö «Täht/Star».

FOTO: Kansallisgalleria / Pirje Mykkänen.

Helsingi moodsa kunsti muuseumi Kiasma kolmanda korruse on järgmise aasta märtsini võtnud enda alla uhke ülevaatenäitus «There and Back Again – Contemporary Art from the Baltic Sea Region». 

Näituse pealkiri tekitab seose J. R. R. Tolkieni Kääbiku-raamatuga, mis eesti keelde on tõlgitud pealkirjaga «Kääbik ehk Sinna ja tagasi» ja mis lihtsustatult öeldes on lugu rännakust ning sellest, kuidas rännak meid muudab.

Rännakute, nii füüsiliste kui vaimsetega, aga ka väärtushinnangute ja identiteediga Kiasma näitus tegelebki. Nagu moodsa kunsti koondnäitusel ikka, on ka see näitus kirju ning läbivaid teemasid on küll võimalik leida, aga mitte ilmtingimata vajalik otsida ja rõhutada. Sest kõik eksponeeritud teosed on ühel või teisel moel kõnekad ja tähelepanuväärsed.

Jaanus Samma «NSFW. Esimehe lugu».

FOTO: Heili Sibrits

Nagu moodsa kunsti koondnäitusel ikka, on ka see näitus kirju ning läbivaid teemasid on küll võimalik leida, aga mitte ilmtingimata vajalik otsida ja rõhutada.

Kiasma näituse mõjuvaimaid töid on Jaanus Samma «NSFW. Esimehe lugu» (2015). Pimedasse ruumi, mis on nõukogudeaegse paneelmaja magamistoa mõõtu, on kokku surutud Veneetsia suurnäitusel eksponeeritud töö. Võib-olla just see, et vastamisi asuvate videoekraanide ja vitriinid vahel pole liialt palju ruumi, suurendab kellegi intiimsetele toimingutele pealesattumise ebamugavust-kohmetust. Samma töö jääb kummitama (vaatamata sellele, et ma ei näinud seda esimest korda), mistõttu on järgnevatel teostel raske «Esimehe» varjust välja murda.

Kiasma näitusel on eestlaste tööd vägagi pilkupüüdvad. Üks põhjusi on nende mõõdud: Flo Kasearu «Ülestõus» (2015) näitab videojäädvustusena, kuidas vanast katusteplekist volditakse lennuk, ja üks selline lennuk on ka Kiasmasse maandunud; Kris Lemsalu langevarjuri installatsioon «Star» (2016) kujutab hetke, mil näota lenduri jalad puudutavad maad; lõpp-punkti on jõudnud ka Karel Koplimetsa tühjadest õllepurkidest meisterdatud paat «Case no 13. Waiting for the Ship of Empties» (2017). Viimane on oma jaburuses korraga ühiskonnakriitiline kui ka lustlik, võludes ootuspäraselt väikeste lastega külastajaid.

Flo Kasearu kodumaja vanast katusest valminud lennuk, taamal video, kus näeb lennuki meisterdamist.

FOTO: Heili Sibrits

Karel Koplimetsa tühjadest õllepurkidest ehitatud laev, millega autor on ka Tallinnast Helsingisse purjetanud.

FOTO: Heili Sibrits

Kõik need nimetatud tööd on ühe või teise näitusesaali dominandid, lisaks tegelevad nad otseselt rännakuga nagu ka Kris Lemsaluga ruumi jagav Jaan Toomiku «Tantsides koju» – 1995. aastal loodud kolmeminutilises videos tantsib kunstnik laeva ahtritekil mootoriheli hüpnootilise rütmis – ning see töö on soomlastele tuttav juba Kiasma näituselt «ARS 95».

Aga suurus ei ole kõige tähtsam. Seda näitasid ilmekalt Jenni Yppärilä (Soome) ruumilised majad, mis vaatamata miniatuursele on detailitruud ning flirdivad korraga nii nukumajaliku kitši kui ka realismiga. Seinale kinnitatud minimajade sisemus on vaataja eest peidus, mis omakorda kasvatab uudishimu. Sel näitusel mõjusid need tööd heas mõttes ootamatult.

Soome kunstniku Jenni Yppärilä töö «Terkkari (Pori)».

FOTO: Heili Sibrits

Näitusel «There and Back Again» on väljas tööd 26 kunstnikult, seega saab peatuda vaid vähestel. Esiletõstmist väärib kindlasti Lätist pärit Miķelis Fišersi seeria «Disgrace» (2014), kus kunstnik mängib ajalooga, luues alternatiivseid reaalsusi. Ent need tööd on erilised ka valitud tehnika tõttu – Fišers räägib lugusid mustaks värvitud puitu graveerides. Muuseas esindas Fišers 2017. aastal Lätit Veneetsia kunstibiennaalil.

Lätist pärit Miķelis Fišersi töö seeriast «Disgrace».

FOTO: Heili Sibrits

Millise mulje jätab sääsk elevandile? See eestlastele omane küsimus tungis Helsingi uue kunsti muusemis sama teravalt naha alla kui suveöine sääsepinin, mis kuidagi magada ei lase. On ju näitus kaudselt seotud Eesti sünnipäevaga, näituse külastamise aegu (vahetult enne 24. veebruari) on mu süda sinimustvalgem kui tavaliselt ja just sellest pininast on tõukunud ka siinne ülevaade.

Kiasmas töid uudistavate vaatajate nägusid jälginuna võib kinnitada, et mulje on hea, sest teoseid uuritakse pikalt, omavahel nähtut kommenteerides. Mõjuvate töödena nimetati Jaanus Samma «Esimeest» ja Karel Koplimetsa purkidest laevukest, aga ka poola kunstniku Maria Tobola merevaigust kebabit («Amber Kebab», 2016).

Muret, et näitus Soome muuseumikülastajatele huvi ei paku, tundma ei pea. Neil kolmel päeval, mil mina Kiasmas käisin, oli alati kolmandal korrusel ohtralt rahvast. Aga just Kiasma kolmandal korrusel on näitus «There and Back Again – Contemporary Art from the Baltic Sea Region», kus peale eesti kunstnike on üleval tööd läti ja leedu, aga ka vene, soome ja poola kunstnikelt.

Eesti kunstnikest on näitusel juba nimetatud Flo Kasearu, Karel Koplimetsa, Kris Lemsalu, Jaanus Samma, Jaan Toomiku kõrval ka Jüri Okase ja Tea Tammelaane teosed. Tähelepanuväärne on, et kõik eksponeeritavad tööd kuuluvad Kiasma kogusse ja just see, et Soome uue kunsti muuseum on ostnud meie kunstnikelt töid, võib anda igieestlaslikule elevandi-sääse-küsimusele selge ja ühese vastuse.

Intervjuud Kiasma peakuraatori Kati Kivineniga loe siia klõpsates.

Maria Tobola «Amber Kebab» (2016).

FOTO: Finnish National Gallery / Pirje Mykkänen.

Etenduskunstid Kiasma teatris

Peale näituse «There and Back Again» toimus veebruari lõpus Kiasma teatris ka Eesti nüüdisaegse (etendus)kunsti festival «UUE».

Minifestivali kavas olid Iggy Lond Malmborgi ettekujutuse ja reaalsuse vahedega mängiv monolavastus «Physics & Phantasma» ja Maria Metsalu skandaalne «Mademoiselle x», mis tegeleb samuti kujutluse ja reaalsuse suhtega, aga ka naisekeha, seksuaalsusega.

Aprilli alguses aga esietendub Kiasma teatris «Kapriisid III», autorid Henri Hütt ja Mihkel Ilus. Performatiivse installatsiooni keskmes on musta ja valge maagia kokkupõrge. Tegijate sõnul algab «Kapriisid III» etenduskunsti kollektiivsest kogemusest musta kasti esteetikas ning transformeerub samm-sammult valge kuubi individuaalsesse üksindusse, jättes vaataja ruumile alistuma.

«Kapriiside» kaks esimest osa jõudsid publikuni Eestis. Kolmas osa valmib aga koostöös Kiasma teatriga ning kunstnikud keskenduvad sealse lavaruumi iseärasustele, milles aktsioonid 20 aasta jooksul toimunud on.

ÜLEVAADE 

«There and Back Again»

  • 9. veebruar 2018 – 24. märts 2019.
  • Kiasma uue kunsti muuseum, Mannerheiminaukio 2, Helsingi
  • Koduleht: kiasma.fi
Tagasi üles