Sellest, miks Leonhard Lapin on oluline kunstnik

Kriitik Janar Ala vaatleb Leonhard Lapini taiest «Video võim» Foto: Keiti Vilms

Leonhard Lapinil on nii palju nimetusi, et kui neid ilmselt lõpuni lugeda, sulaks jada talle nii armastatud tühjusesse. Lapin on arhitekt, graafik, maalikunstnik, teoreetik, luuletaja, kroonik, zen-budist, õpetaja, seltskonnategelane, klassik, geenius jne.

Kunstiilma sisenes Räpinast pärit ja ERKIs arhitektuuri õppiv Lapin popkunstirühmituse SOUP ’69 ridades. Kumus on endiselt väljas ka Lapini SOUPi-kaaslase Andres Toltsi retrospektiiv. 1970ndad tõid Lapinile osalemise kuulsatel Saku ’73 ja Harku ’75 näitusel, samuti oli ta mõjuka arhitektide rühmituse Tallinna Kümme liige. Neid peetakse arhitektuurilise postmodernismi maaletoojateks Eestis.

Sel kümnendil räägiti Lapinist seoses märksõnadega objektiivne kunst, geomeetriline kunst, masinad, avangard. Ta suhtles sel ajal tihedalt ka suprematismi rajaja Kazimir Malevitši õpilase Pavel Kondratjeviga, kellel oli Leningradis oma koolkond ja kes omas ka Malevitši originaale. 1910ndate ja 1920ndate vene avangardistidele ei olnud oluline mitte maailma reflekteerida, mõtestada, kujutada, vaid seda muuta.