Ave Alavainu: ikka keelest mõteldes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Ave Alavainu.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kes sa oled, lugeja, kes sa loed
mu laule saja aasta pärast?

Walt Whitman
«Rohulehed» (1855)

Need (aga teisedki) tema read on mind saatnud 1962. aastast, mil Walt Whitmani ainukene luulekogu ilmus Boris Kaburi imelises tõlkes ja Rein Sepa põhjaliku järelsõnaga meie emakeeles. Eriti kohane on neid ridu meenutada minul luuletajana ja emakeelepäeva puhul. Sest meie kaunis keel muutub iga päevaga aina vaesemaks, kaovad nii mõnedki luulelised nüansid, sõna-  ja mõttemängud, kaksitimõistmised. Juba vene ajal kirjutasin vene keele massrünnakute vastu (endameelest) lasteluuletuse:

Olulised asjad kaovad meelest.
Ümber vohab ebaolulism.
Olulised mõisted kaovad keelest.
Asemele tuleb russitsism.
 Hulgi hulgub uudset anglosaksi.
TV kaudu fenniseerume.
Meie luulet mõistab iga japski -
orienti orienteerume.

Järjest uusi laene tuleb moodi...
Oma EMA keelt ka mina rikastan:
laulu lõpetan ja lähen poodi,
hüüdes kodustele lõbusalt
                            «Pakaa!»

Loomulikult see toona, sügaval stagna- ja Karl Vaino ajal, ilmuda ei saanud. Karl Vaino oli see parteijuht, kes tahtis kodanike katustelt soome-TV antennid mahamonteerida. Salmike siin on aga see, mida tänapäeval nimetatakse esmatrükiks. Selle loo kirjutamise ajaks möödunud kolmekümne aasta jooksul pole mu mure emakeele pärast kahanenud. Pigem vastupidi – see süveneb juba päevade ja tundidega.

Emakeele mittevaldamine on tänapäeval muutumas omamoodi normiks, sest sõnakasutuses eksivad juba ka need, kellele eesti keel on suuliseks töökeeleks: diktorid ning saatejuhid raadios ja televisioonis, näitlejad laval või seriaalides. Ammu ei tehta enam ÕS'is vahet mõistetel 'oma' ja'enda', 'järele' ja 'järgi', 'peale' ja 'pärast'; rõhutan – mitte sõnade, vaid mõistete vahel. Tavaks on saanud nimetada norralasi norrakateks ja leedulasi leedukateks; ometi ei ütle me lätlasele «lätakas», ameeriklasele «ameerikakas», balilasele «balikas» ega eestlasele «eestikas». Sest -kas-lõpp kõlab pisut halvustavalt . Välja arvatud ehk poolakas.

*

Väärkeelendite kasutamine avalikus keeleruumis on sagenenud. Märtsi esimesel nädalal – emakeelekuus – hakkas see kuidagi eriti kõrva. Nii eriti, et tegin mõned otse-üleskirjutused eetrist. Üks saatejuht kasutas järjekindlalt sõna «autentne» asemel sõna «audentne», mis ilmselgelt polnud keelevääratus; traditsioonilise mõistes kasutati sõna «traditsionaalne» ja koguperesaates ütles tiimijuht partnerile, kes oli laps, «me oleme ühtekad!»: viimast sõna kuulsin üldse esimest korda ja mis kontekstis pidi  tähendama «me oleme sarnased» või «me oleme ühte verd» (nagu «Mogwlis»). Mis enesest polegi halb sõna ja mul poleks selle vastu midagi, kui see  sõnamoodustus läheks juba laste seas käibele.

Sest arvestades viiimase aja sooneutraalsuse-hullust oleme varsti kõik  «ühtekad».

*

Ikka sel eelmisel nädalal tuli Saksamaalt uudis, et isamaa (Faterland) asemel soovitatakse sooneutraalsuse nimel  kasutada sõna kodumaa (Heimland). Mõtlesin kohe meie hümni peale ja asi muutus ikka väga naljakaks ja isegi naeruväärseks...

*

Emakeelekuu esimese nädala uudis oli ka see, et meie muulastele hakatakse õpetama «lihtsustatud eesti keelt», mille puhuks on välja töötatud «statistiline sõnavara».

*

Pea igast saatest, olgu siis tegu spordi või meelelahutusega, käis läbi parasiitsõna «äge». Mu lapselapsel, kes saab aprillis neljaseks, on kõik meelepärane äge. Võttis vaeva, et talle selgeks teha, et mõni asi on ka näteks lihtsalt tore, vahva või vägev. Selle 'ägeduse' oli ta ilmselt lasteaiast külge saanud. Aga prasiitsõnad on pisut teine teema.

*

Igapäevakeelest ma siin ka ei räägiks. Tegelikult räägin ma mõistetest. Ja lugemisest. Tulevikus. Koolides pole enam üle kolmekümne aasta eraldi sõnavarõpetust – see oleneb vaid emakeeleõpetajate heast tahtest ja sellest, kuivõrd õpilased küsida oskavad.

*

Minu põlvkonna luuletajate loomingus on palju kaksitimõitmisi ja sõnamänge, mis tänapäeva-noortele enam midagi ei ütle. Vähe sellest – on ka raskestitõlgitavad. Oletame (aga ainult oletame!), et 100-150 aasta pärast on alles veel vaid teistesse keeltesse tõlgitud eesti luule, Boris Kaburi ja Rein Sepa väärseid tõlkijaid aga pole teistes keelkondades olnud juba pool sajandit, ja siis jõuavad tuleviku-lugejani vaid riismed. Või nende eneste kaasaegne luule mõnes teises keeles luuletatuna. Minu kaasaegne noor luule on ka juba lugejatele üsna vastutulelik.

See on muidugi süsimust stsenaarium (eetris pidevalt kui «senaarium»), aga mis parata – keel, nagu me teame, on elav organism.

*

Ja arvutiajastu teeb ka oma karutükke. Ma sain aru, mida FB's tähendavad «kle» ja «tnx!», aga lühendit OMG pidin juba poja käest küsima. Väga paljud kirjutajad on aga lihtsalt keelelohakad. Nad on nagu mu ammu algklassis olnud tütar: laps kirjutas vanaemale ilusa pika kuid väga vigase kirja. «Noh, parandame nüüd  vead ära ja kirjutame puhtalt ümber,» ütlesin. Laps vastas lihtsalt: «Milleks, vananema saab nagunii aru, mida ma öelda tahan!»

Nüüd tüürime selles suunas juba kõik. Ei tahaks ära manada – kuigi nominatiiv «mana» on vist ise ka juba kaduviku äärel – aga tulevikukeele ja homseks juba minevikukeele vahel olev lõhe teeb siiski murelikuks.

*

Võib-aga-olla, et olen lihtsalt vana:

Ma jälgin keele
kiiret allakäiku
ja mõtlen enses -
mis edasi?

Siis vaatan peeglit -
näen seal Aja näitu.
Ja ütlen endale:

         «Ah sedasi...»

Tagasi üles