Vahur Afanasjev: «Mineviku pilkamine pole mõttekas» Intervjuu proosapreemia laureaadiga

Vahur Afanasjev oma romaaniga «Serafima ja Bogdan».

FOTO: Albert Truuväärt

Tänavu proosa kategoorias kultuurkapitali kirjanduspreemia võitnud Vahur Afanasjevi «Serafima ja Bogdan», mis räägib Peipsiääre staroveride saatusest eelmisel sajandil, on autori kolmas romaan. Tunnustust on sellele jagunud juba enne raamatuna ilmumist, kuna käsikiri tunnistati parimaks kirjanike liidu mullusel romaanivõistlusel. Püüan Vahur Afanasjevilt tema teose edu valemit teada saada.

Paar aastat tagasi võidutsesid samal üritusel luule kategoorias, kui aastapreemia pälvis sinu kogu «Tünsamäe tigu». Sarnaselt uue romaaniga räägib ka see Peipsiääre vanausulistest. Kas või kuivõrd on need kaks teost omavahel seotud?

Tunnen, et olen sama palju pärit Peipsiveerest kui Tartust. Lapsepõlve suved veetsin külas, mille tuuma kutsuvad inimesed Kostinaks, ümbrust Kirepiks – kaardi peal on hoopis Metsakivi. Keskel vanausuliste ridaküla, ümber eesti talud. Eks sealseid lugusid jõudis omajagu romaanigi, kuid osa justkui tahtsid ise eraldi luulekokku. Need, mis on tugevalt seotud koha ja minu endaga.

Loe ka neid

Tagasi üles