Poeet, kelle värsid ei mõju peenisepikendusena

«Kui vihm saab läbi» Foto: Raamat

Ühes Elo Viidingu 1990. aastate keskel ilmunud luulekogus leidus metakirjanduslikust irooniast nõretav tsükkel pealkirjaga «Tsentraalsõna». Lugedes Aare Pilve mullu ilmunud luulekogu «Kui vihm saab läbi», mis on tal järjekorras kuues, leidsin sealt otsimata midagi, mida söandan meelevaldselt nimetada selle raamatu tsentraallauseks. Pilve tabab ühe varahommikuse (fiktsionaalse?) kuselkäigu ajal tõdemus, mille ta esitab luuletuses otsekõne vormis iseenesele: «Ma olen inimesena valmis saanud» (lk 82).

See on suuresõnaline lause. Markeerib ühtepidi justkui arenguraskuste kangelaslikku ületamist, võimalik, et ka ratio võitu loodusliku stiihia üle. Ning teisalt teatavat lõppu ja absoluuti – ühe rännaku sumbumist kohalejõudmisse. Siin on kõrvuti triumf ja tragöödia. Aga Pilv läheb neist mõlemast vaikides mööda. Sest ta ei armasta kirjanikuna liigset tundlemist. Selles kohalejõudmises saab kohal olla ka teistmoodi.