Katja Novitskova kaardistab tulevikku

Katja Novitskova isikunäitus «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste.» (2018) Foto: Tõnu Tunnel

Kuidas näevad maailma erinevad masinad? Kas piir elusa ja elutu, ulme ja tegelikkuse vahel on lootusetult ähmastunud? Tehnoloogia küll mõjutab meie looduskeskkonda, kuid mingil määral on see keskkond ise ka tehnoloogiline. Kas meie ülekaardistatud, ülevalgustatud maailmas on veel üldse võimalik produktiivselt tulevikust fantaseerida? Või jäävad kõik meie katsed sellel suunal alati reaalsusele alla? Ökoloogiline kriis on ju samuti tehnoloogiline probleem.

Mismoodi tuleks rääkida loodusest inimjärgsel ajastul? Millest unistavad algoritmid? Kuidas näeb (välja) üks tehnoloogiline pilk? Umbes sellised küsimused tulevad pähe, kui vaadata Kumus Katja Novitskova uut isikunäitust «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste». See on muu hulgas tema esimene isikunäitus Eestis ning ühtlasi ka kõige huvitavam kaasaegse kunsti näitus, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Katja Novitskova esindas 2017. aastal Eestit Veneetsia biennaalil ning võitis samal aastal ka vabariigi presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia. Nii võiks isegi öelda, et kui iga teine kunstnik võiks olla meelitatud, et tema esimene isikunäitus toimub Kumus, siis julgeksin praegu väita, et Kumu on meelitatud sellest, et neil avanes võimalus näidata Katja Novitskova isikunäitust. Hoolimata tohutust edust välismaal, on peaasjalikult Berliinis ja Amsterdamis tegutseva eesti kunstniku tööd kodumaisele publikule siiani veel pisut vähem tuntud. Kuigi nüüd on see olukord õnneks muutuma hakanud.

Näituse pealkiri viitab muidugi filmile «Blade Runner» ning selle aluseks olnud Philip K. Dicki romaanile «Kas androidid unistavad elektrilammastest?». Mõlema kultusteose tegevus toimub ebamäärases tulevikus ning tegeleb omamoodi tehislikkuse ja loomulikkuse vahelise pingega.

Just nõnda võiks maailma kogeda mõni A.I. või inimesest kaugemale muteerunud eluvorm. Foto: Tõnu Tunnel

Katja Novitskova tööd viivad meid samuti tulevikku. See tulevik on kummaline, häiriv ja huvitav. Loomad, koodid ja masinad segunevad ning lähevad üksteiseks üle; kogu maailma läbivad küberneetilised ning digitaalsed jõu- ja pagemisjooned. Nagu ka praegu. Kaart eelneb territooriumile ning meediumi ei saa sõnumist eristada.

Kohati teeb Novitskova ka mõne vihje bioõuduse ja ulme-horror'i suunal, mis on minu vaatepunktist muidugi igati tervitatav.

Novitskova töödel eraldi pealkirju pole, see tähendab, et kõik teosed muutuvad kohe oma (tehis)keskkonna osaks ning moodustavad kokku ühe terviku. Näituse hämarates saalides näeme mitmeid fotoskulptuure erinevatest loomadest ja kummalistest paikadest. Siin on näha nii leoparde, gnuusid, aga ka makroskoopilisi putukaid, Marsi pinda või erinevaid primaate, kes justkui saaksid aru, et neid jälgitakse. Ometi on kõik tehislik, võõras ja rõhutatult sünteetiline. Selles on mingi haiglane võlu.

Esteetiliselt mõjuvad need kollaažid korraga häirivalt ja lummavalt; ühekorraga kaunilt ja kummastavalt. Internetist võetud kujutised omandavad näitusel häiriva uue materiaalsuse ning sunnivad mõtlema bioloogia ja tehnoloogia erinevatele suhetele. Kusagilt kostavad salapärased ambient-helid. Tekib tunne, et just nõnda võiks maailma kogeda mõni tehisintellekt või inimesest kaugemale muteerunud eluvorm.

Peaaegu igas näitusesaalis ja nende vahelgi vedeleb palju kaableid ning osale näituse seintele on projitseeritud ulmelisi kujutisi. Ühel seinal ilutseb tähistaeva simulatsioon, teisel näeme kõverdunud, tehnoloogilise surve all peaaegu äratundmatuseni moondunud maailma kaarti. Kummalisel kombel meenutab see ka amööbi või mõnda muud ainurakset olendit. Mõne ruumi seinu ehivad kujutised ajudest, ühel seinal leidub ka skaneering inimese embrüost. Lisaks näeb siin-seal korduva motiivina ka füüsilist (majandusliku?) graafiku noolt, mis tavaliselt esineb kõikvõimalikel lollakatel dokumentidel, ent avaneb näitusel kohe esimeses saalis otsekui mõni eksootiline kobardunud lill.

Materiaalne ja digitaalne maailm segunevad omavahel ning hakkavad koos muteeruma. Foto: Tõnu Tunnel

Lisaks erinevatele fotoskulptuuridele kaunistavad näituseruume ka laest rippuvad, sünteetilisest vaigust (!) tehtud, rakke meenutavad skulptuurid, millele on kõigile midagi erinevat peale kirjutatud. Need tekstid pole mitte mõne düstoopilise suurkorporatsiooni geenipatendid (nagu võiks ju arvata), vaid hoopiski intrigeerivalt, hoiatavalt ja kohati lausa poeetiliselt mõjuvad fraasid. Näiteks: «Everything bends before a hurricane.» («Kõik paindub enne orkaani.») «Spirit’s third winter on Mars was her last.» («Spiriti kolmas talv Marsil jäi tema viimaseks.») Või siis lihtsalt: «Eyes of the World» («Maailma silmad.») Ehkki need ripuvad laest, jääb vägisi mulje, nagu hõljuksid need skulptuurid näituseruumis täiesti iseseisvalt.

Kuidas näeb (välja) üks tõeliselt tehnoloogiline pilk inimjärgsel ajastul? Foto: Tõnu Tunnel

Põrandatel olevad liikuvad projektorid, mis kogu näitust valgustavad, lisavad kogu asjale sobivalt tööstuslikku atmosfääri. Ent ühtlasi lisandub nende valgusvihkude ja hõljuvate rakuskulptuuride koosmõjul näitusesaali seintele veel üks huvitav efekt. Nimelt projitseeruvad nendele rakkudele lastava valguse kaudu näituse seintele kujutised, mis meenutaksid justkui kaugeid galaktikaid. See on nagu kosmiline kino, kus kohtuvad ja lähevad teineteiseks üle kaugus ja lähedus, mikro ja makro maailm.

Kohati teeb Novitskova ka mõne vihje bioõuduse ja ulme-horror'i suunal, mis on minu vaatepunktist muidugi igati tervitatav. Hea näide sellest suunast on motoriseeritud hällidest, juhtmetest, lampidest ja kurat teab millest veel valmistatud tehisputukad, kes ühes näitusesaalis rõõmsalt isekeskis sumisevad ning oma punaste lasersilmadega saalipõrandat piidlevad. Nendega tõtt vaadata ei tahaks. Kas need olendid koorusid mõnest lähedal asuvast muna-skulptuurist? Või ehk nad hoopiski valvavad neid, kaitstes oma järeltulijaid primitiivsete inimeste eest? Hauvad nad omale järglasi või hoopiski vallutusplaane?

 Kas need masinputukad hauvad omale järglasi või hoopiski maailmavallutusplaani? Foto: Tõnu Tunnel

Kuid valdavalt on näituse tööd siiski kusagil oleviku ja tuleviku vahepealsel alal. Novitskova kujutab maailma, kus piir ulme ja tegelikkuse, looduse ja kultuuri, tehisliku ja loomuliku vahel on lõplikult haihtunud. Kõik on kaardistatav, avalik ja nähtav. Ka kaardistamine ise on samuti üks Novitskova näituse olulisi motiive. Siin oleks justkui süsteem ilma inimeseta, katse vaadelda või mõõta maailma inimvälise pilguga.

Süsteemid mõõdavad ja jaotavad maailma omavahel, küberneetiline loodus aga areneb mõnusalt omasoodu. Nii polegi teatud mõttes vahet, kas kaardistatud on mõne putuka suurendatud sisemus või kosmiliste mõõtmetega taevakeha pealispind. Maailmas, kus igasugused tulevikukujutised mõjuvad järjest nostalgilisemalt ning tehnoloogia üritab inimese sisemust ära koloniseerida, mõjub selline lähenemine vägagi aktuaalselt.

Masinad vaatavad enda ümber ringi ja me pole enam ühtäkki kindlad, mida nad näevad. Ometi võime kindlad olla, et nad näevad meist rohkem, paremini ja kaugemale. Selle tagajärjeks võib olla kummaline, loodusest ja tehnoloogiast kokku põimunud maailm, kus inimesel enam kohta ei ole. Ja ometi võib see maailm olla ilus.

Kolm gnuud ja tehnoloogilise surve all pea äratundmatuseni moondunud maailma kaart. Foto: Tõnu Tunnel

Näitusearvustus

Katja Novitskova «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste.»

Kuraator Kati Ilves

Kumu, avatud kuni 10. juunini.