«Häving»: üle hulga aja hea ja originaalne ulmefilm

Filmis «Annihilation» avastab bioloog (Natalie Portman), et kummalises Tsoonis toimub loodusega midagi kahtlast.

FOTO: Kaader filmist

Kolm-neli aastat tagasi soovitas inimene, kelle maitset ma usaldan, lugemiseks Jeff Vandermeeri raamatut «Annihilation» (nüüd eesti keeles pealkirjaga «Häving»). Millegipärast jäi selle lugemine mul tol ajal katki, nii et lõpetasin raamatu alles nüüd, enne selle järgi tehtud samanimelise filmi vaatamist.

«Häving» on ulmekirjanduses tähelepanuväärne ja huvitav nähtus. Võiks ju arvata, et ulme juba definitsioonist tulenevalt mingeid piiranguid ei tunnista, aga tegelikult on asi vastupidi. See maailm jaguneb paljudeks kitsasteks alamžanriteks, millest publikuhuvi nimel rangelt kinni peetakse. Sama häda kimbutab ulmefilme: me näeme seeriate kaupa kosmoseoopereid ja filme mutantidest ning superkangelastest, aga keegi ei raatsi kassatuluga riskides midagi uut ja värsket ette võtta. Kahetsusväärne näide selle kohta oli originaalse stsenaariumiga Brad Birdi film «Tulevikumaa» (2015), mis kinokassades kurvalt läbi kukkus.

«Hävingus» tabab Florida soomaad midagi, mis moodustab mitmekümne kilomeetri suuruse aeglaselt kasvava tsooni. Tsooni piir ei lase läbi elektromagnetilist kiirgust, sinna saadetud ekspeditsioonid jäävad kadunuks. Või noh, mõned siiski tulevad tagasi, aga kuidas, miks, ja põhiline, KES, sellest me aru ei saa. Tsoon ise meenutab mõnevõrra Strugatskite Tsooni (mitte Tarkovski oma!), ainult et selle toimemehhanismid paistavad olema läbinisti bioloogilised.

Raamatus ja selle süžeega nõrgalt seotud filmis (nii et vabalt võib lugeda raamatut ja siis filmi vaadata või vastupidi, saate sama elamuse kahel moel) suundub Tsooni viieliikmeline naisteadlaste rühm. Sest eelnenud maskuliinsed militaarekspeditsioonid on kadunuks jäänud. Näitlejate ansambel on erakordselt tugev ja tasakaalus. Teiste hulgast tõusevad mõnevõrra esile peategelane bioloog Lena (Natalie Portman), kellel on sinna minekuks omad põhjused, mida ta teiste eest varjab, ja psühholoog dr Ventress (Jennifer Jason Leigh).

Filmi viimased 30 minutit on ekraanil selline üleküllane happetripp, et lust vaadata.

Mulle tuli millegipärast meelde see hale läbikukkumine, kui üritati naistega «Tondipüüdjaid» (2016) teha. «Häving» näitab, kuidas peab toimima tugevate naisrollidega (ulme)film! Filmis on ka üks meestegelane nimega Kane (Oscar Isaac). Kui meelde tuletada, mis juhtus samanimelise tüübiga kõige esimeses «Tulnuka» (1979) filmis, saab veelgi mõtteainet.

Garland tunneb hästi nippe, kuidas vaatajas vähehaaval põnevust, ootusärevust ja ka küüsi peopesasse lõikuma panevat õudust tekitada. Nii näiteks ärkavad kangelased pärast Tsooni sisenemist oma telkides ja avastavad, et neil pole mälestust sellest, kuidas nad laagri üles panid.

Veel enam, oma toiduvaru üle vaadates jääb mulje, et nad on Tsoonis viibinud juba kolm-neli päeva. Bioloogiline mitmekesisus filmis paneb õhku ahmima ja kõhedust tundma. Siin on mõni stseen, kus nõrgema närviga vaataja võiks pilgu korraks kõrvale pöörata, kuid üldiselt jääb pilt tasakaalukas. Vaatajal lastakse alati natuke rohkem ette kujutada, kui näidatakse.

Viimased 30 minutit on ekraanil selline üleküllane happetripp, et lust vaadata. Sisu jääb visuaalsele pillerkaarile isegi alla. Aga samas ei hoia Garland (nagu ka Vandermeer) vaatajal/lugejal käest kinni ega seleta nagu lasteaialapsele: «Näe, tibu! Näe, kutsa!» Mõlemad teosed jätavad piisavalt õhku, et pärast lõpetamist endamisi või sõpradega arutada, mis kõik seal oli või oleks võinud olla.

Kahju, et seda filmi väljapool USAd ja Hiinat kinoekraanidel ei levitata. David Ellison Paramountist hakkas põdema, et see on «liiga intellektuaalne» ja «liiga keeruline», ning nõudis muudatusi, et film laiale publikule mõistetavamaks teha. Samuti pidi Natalie Portmani tegelane Lena voolitama sümpaatsemaks ja filmi lõpp ümber tehtama. Produtsent Scott Rudin keeldus ja seetõttu peame meie leppima sellega, et vaatame «Hävingut» oma kodustelt Netflixi ekraanidelt. Ja see on häbiasi. Teiselt poolt muidugi hea, et väärt filmi ära ei lörtsitud. Ega Garlandi eelmine film «Ex Machina» (2015) ka stuudiot rikkaks ei teinud, aga meiesugustele oli see tõeline maiuspala.

Ehkki mõni videoefekt mõjus odava ja lihtsameelsena nagu madalaeelarvelises videomängus, väärib film siiski suurt ekraani, kus ta tõeliselt mängima pääseks. Pagan, ma kirjutan siin seda juttu ja kujutan ette, kuidas «Häving» mõjuks IMAXi kaliibriga kinos, ja teate, külmavärinad tulevad peale. Ja tegelikult olid ülejäänud videoefektid ikkagi äärmiselt uhked ja fantaasiaküllased.

Filmiarvustus

«Häving» 2018

Režissöör Alex Garland, osades Natalie Portman, Jennifer Jason Leigh, Gina Rodriguez, Tessa Thompson, Tuva Novotny

Vaadatav Netflixis, kestus 115 minutit

Tagasi üles