Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/15/7689667t1h5fae.jpg)
- Laura Jaanholdi «Preili Julie» Tallinna Linnateatris on tugev lavastus.
- Head rollid teevad Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu.
Tallinna Linnateatri väikeses saalis on tunda suveöö leitsakut, jaaniöö nõiduslikkust, sõgedat kirge – preili Julie ja Jeani tants muutub aina tulisemaks, metsikumaks, nad pöörlevad/keerlevad maailma unustades.
Laura Jaanholdi «Preili Julie» algab mõjuvalt, ses paariminutilise tantsus, mis muutub aina agressiivsemaks, kajab suveöö armumise lumm, hetke kaunidus. Kuid kui tantsust jääb vaid erutav mälestus, siis muutub linnateatri saal argiseks köögiks, kuhu vaevu-vaevu kostavad jaaniöö piduhääled, sest kohustused ei küsi kalendripäeva.
Laura Jaanhold ja dramaturg Paavo Piik on August Strindbergi «Preili Julie» seadnud lavale üsna tekstitruuna. Lavastaja pole püüdnud 130 aastat tagasi kirjutatud lugu vägisi kaasajastada, ta pole tõstnud preili Julied või Kristinit tänaste naiste (feministide) eestkõnelejaks.
Turvaline, aga mitte igav
Võib-olla on Laura Jaanholdi lähenemine liialt turvaline, aga samas kindlasti mitte igav või vale, tema lavastus sobib suurepäraselt Tallinna Linnteatri psühholoogilist teatrit igatsevale publikule. Lühidalt öeldes: «Preili Julie» on heade rollidega tugev lavastus.
Julie-Kristini maailmade vastandamiseks kasutatakse lavastuses vägagi kavalalt nippi – suveöö tüütute kaaslaste, sääskede-kärbeste pininat kuuleb ainult Reinsalu tegelane Kristin.
«Preili Julie» lugu pöörleb näiliselt Jeani tähelepanu ümber. Tõesti, Kaspar Velbergi mängitav noormees on ülimalt kütkestav – sirge rüht, hea huumorimeel, tragidus, hoolivus jne, tõeline mõisamaja (köögi-)prints, kelle ainsaks miinuseks saaks pidada eneseteadlikkust ja elus edasi püüdlemist. Kuid mis rõõmu oleks preili Juliel mängida argliku tossikesega? Ent kas Julie öine väljavalitu tegelikult polegi üks paras tossike, kes krahvi koju jõudes julgeb vaid isanda saapaid puhastada?
Ursula Ratasepa mängitav Julie pulbitseb elujanust. Kui öö hakul on ta lõbusalt flirtiv noor naine, kes tunneb ümbritseva vastu täpselt nii palju huvi, kui parasjagu viitsib ja «mängu» jaoks vaja. Ta pole ülbe ega ärahellitatud või egoistilik, vaid enesekindel (julge) naine, kes usub sel ööl, et ta teab, mida ta tahab. Hommikuks on Julie julgus aga kadunud, magamatus (võib-olla väike pohmell) ja seks valesti valitud mehega on naudingute asemel toonud süümepiinad, kahetsuse.
Suveöö tüütud kaaslased
Ainus, kes öö jooksul ei muutu, on köögi emand – rahulik, vaoshoitud, külmalt kalkuleeriv ja argine Kristin. Elisabet Reinsalu teeb Julie vastandit mängides väga huvitava ja lavastuse ehk põnevaima rolli, oma lihtsameelsuses mõjub Kristin kohati koomiliselt, aga õnneks suudab Reinsalu tabada ära õige tasakaalu ning ta ei hakka publikule meeldimiseks oma tegelasele liigseid värve lisama.
Kristini korralikkus-tublidus ei väljendu mitte tema mõtisklustes, vaid selles, kuidas ta üksinda jäädes köögis toimetab. Ka Kristin teab, mida ta tahab, ja teab, mida selleks peab tegema.
Julie-Kristini maailmade vastandamiseks kasutatakse lavastuses vägagi kavalalt nippi – suveöö tüütute kaaslaste, sääskede-kärbeste pininat kuuleb ainult Reinsalu tegelane Kristin, Julie on liialt ametis lõbutsemise, Jeani ümber sõrme keeramisega, et pöörata tähelepanu lendavadele putukatele. Jah, pininaga antakse meile mõista, et Kristini elu on igav…
Elu kui tõsine mäng
«Te mängite liiga tõsiselt,» hoiatas öö hakul Jean, kuid preili, kes õhtul vägagi hästi teadis, «et sõnajalaõisi pole olemas», «see on kõigest tants», unustas mõneks tunniks reeglid, mis tema enda jaoks olid olulised. Seda eksimust ta andestada ei saa. Julie mängibki (elab) liialt tõsiselt.
Sa sureksid õnnest, kui saaksid minusuguse peigmehe. Nii ütleb Jean Kristinile. Aga surema peab hoopiski preili. Küsimus, mis ikkagi juhtus sel ööl, mis on pidanud inimese hinges (ja elus) eelnevalt toimuma, et pärast sellist lustlikku ööd hommikul endalt elu võtta, ongi võib-olla Tallinna Linnateatri lavastuses kõige olulisem.
Minu jaoks pole Laura Jaanholdi lavastus sugude sõjast, klassiühiskonnast, vaid ummikust, kust asjaosaline ei näe ühtegi teist väljapääsu. Liialt sageli paistavad enesetapu valivad inimesed rõõmsameelsena, inimestena «kelle elus paistis kõik korras olevat». Ma ei tea, kas linnateatris mõeldi lavastusprotsessi ajal Julie võimalikule depressioonile, ja see polegi oluline.
Lavastaja Jaanhold pole Strindbergi 1888. aastal kirjutatud lugu kaasajastanud seepärast, et seda pole vaja olnud, see näidend on nii mitmekihiline ka praegu, pakkudes mitmeid tõlgendusvõimalusi. Laura Jaanhold pole vaatajatelt neid võimalusi ära võtnud, vaid teinud lavastuse, kus ta on andud kõigile kolmele tegelasele võrdselt sõna, neist ühtegi selgelt juhtuva eest otseselt vastutama panemata. Kellele on pühendatud lavastuse lõpus kõlav Talking Headsi laul «Psycho Killer», on kärbestena köögiseinal saatuslikku ööd jälginud vaatajate otsustada.
ARVUSTUS
«Preili Julie»
- Autor August Strindberg, tõlkija Ülev Aaloe
- Lavastaja Laura Jaanhold
- Kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Taavi-Peeter Liiv, liikumisjuht Rauno Zubko
- Osades: Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu
- Esietendus 23. veebruaril Tallinna Linnateatris