/nginx/o/2018/03/15/7690851t1hd1b6.jpg)
Reedel, 16. märtsil toob Eesti Draamateatri trupp Kertu Moppeli käe all teatri suures saalis välja Maksim Gorki näidendi «Väikekodanlased».
Eesti Draamateatris esietendub täna Maksim Gorki «Väikekodanlased»
16. märts 2018, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väikekodanlased» on Maksim Gorki 1901. aastal kirjutatud näidend, mis mõjub oma probleemipüstituselt nagu see oleks kirjutatud eile. Põlvkondade vahelised konfliktid ei kao kuhugi ja noorte ülesanne on teha vanadele selgeks, kuidas on kõige õigem elada. Noored on alati hukas ja vanad klammerduvad liialt oma mineviku külge. Gorki ennustab oma tekstiga ette 1905. aasta revolutsiooni. Mis järgneb meie ajastule, kas ka revolutsioon? See küsimus on õhus.
Lavastaja Kertu Moppel: «Kui lavastaja võtab mõne vana materjali, siis tihti küsitakse, et «kuidas see puudutab tänapäeva?». Ja lavastaja ütleb siis, et «eks inimsuhted ole universaalsed, inimene on ju inimene igal ajal» jne. Minu meelest on selles näidendis väga-väga tänapäevased probleemid. Tundsin ära oma põlvkonna, tundsin ära selle seisundi, kus praegu oleme. Pjotr küsib lavastuses, et miks ei räägita inimestest, kes on kuskil «pean» ja «tahan» vahepeal. Tunnen, et minu põlvkonnal, alla kolmekümnestel, kes ei ole veel oma kohta elus leidnud, lasub ühtpidi mingi sundus olla edukas – elame ju kapitalismis, midagi pole teha –, aga noor inimene võib hinges tunda, et ta tahaks midagi muud, kuid mida täpselt, ei tea. See on noorte peategelaste Tatjana ja Pjotri impotentsus, et nad ei suuda ära otsustada, mida nad tahavad, ei suuda ennast kehtestada. Igal pool on nii palju erinevaid tõdesid. Ei taha olla radikaalne, aga ei taha ka oma olemust või tahet maha salata. See dilemma on minu jaoks väga kõnekas. Isiklik. Minu põlvkond elab maailmas, kus pind jalge all kõigub igas mõttes. Me ei saa endale lubada isegi mitte illusiooni, et saame stabiilsust loota. Keskkonnaolud – see on kõige hullem probleem. Aga keegi ei tea, kas turumajanduslik kapitalism kestab. Kõigele ennustatakse pidevalt lõppu. See ajastu saab läbi, too ajastu saab läbi... Tahaks mingitest vanadest väärtustest kinni haarata, aga võib-olla need homme enam ei kehti. Selle lavastusega me küsime, kuidas elada.»
Maksim Gorki
«Väikekodanlased»
Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
Kunstnik Arthur Arula (külalisena)
Videokunstnik Emer Värk (külalisena)
Valguskujundaja Triin Suvi
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Tõlkinud Sven Karja, Ernst Raudsepp ja trupp
Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Liis Haab (külalisena), Lauri Kaldoja (külalisena) ja Jüri Tiidus.