Tavaliselt avab mässumeele inimeses sotsiaalse ebakindluse tunne. Vabakutseline koreograaf Sveta Grigorjeva teab seda väga hästi. Ta tunnetab ebavõrdsust lausa füüsiliselt, seega pole ebakindlas sotsiaalses olukorras lihtsalt võimalik kaotada oma närvi ja tundlikust. See on valus ja teeb haiget.
Mässav keha, vahukomm juustes (3)
Sveta on töökas, teda käivitab võitlus ja vastuhakk. Mäss on tööprotsessi osa, tema mõtlemise lahutamatu osa. Tantsulavastuse autori mäss seisneb selles, et ta on teinud suure hoole ja armastusega – võib öelda isegi, vastutustundega – ühe «halva» etenduse. Ja see «halb» ei tähenda siinkohal hinnangut lavastusele, vaid on esteetiline määratlus.
Ise ütles ta televisioonis, et oma lavastuses ei räägi ta mitte ainult mässust ühiskonnas, vaid ka kehas. Et kuidas keha hakkab inimesele vastu. Selleks on ta kaasanud lavale mittetantsijad. Koledad ja halvasti liikuvad kehad. Taas, Sveta justkui läheneks kõigele eituse ja vastanduse kaudu. Tantsija keha võrduks justkui ilusa kehaga, mittetantsija keha aga koledaga. Selle võtab eelduseks ka publik. Mittetantsijatena on laval kunstnik Lill Volmer ja performance’i-kunstnik Billeneeve, samuti muusik Florian Wahl ja Sveta ise.