Kas rahvariided on kivistunud paraadkultuuri? Asja uuris Sandra Jõgeva

Aigars Bikše, «LIBAU – HALIFAX – LIBAU». Riia vanalinnas asuvas näitusepaigas Riga Art Space olev töö näituselt «Cilme» («Päritolu»). Tundub, et rahvariietest on saanud noorema põlvkonna Läti kaasaegsetele kunstnikele omamoodi painajad.

FOTO: Kadi Tarand

Mõnikord tundub, et Baltikumi riigid moodustavad siiski midagi terviklikku. Et suures osas tegeleme sarnaste asjadega, olles samas üksteisest piisavalt eraldi selleks, et näiteks Lätis toimuvat jälgida kõrvaltvaataja kohati kriitilise pilguga.

Kui Tallinna Kunstihoones on praegu vabariigi juubelile pühendatud kuraatorinäitus «Riik ei ole kunstiteos», siis Riia vanalinnas asuvas olulises näitusepaigas Riga Art Space on väljas sama temaatikaga «Cilme» («Päritolu»). Võib öelda, et julgelt üle poole seal eksponeeritud kunstnikest lähtub oma teostes väga otseses mõttes rahvariiete motiividest. Näeme lavastatud fotosid Läti rahvariideid kandvatest naistest, tanukujulist valgustit, rahvusliku mustriga käpikutest  koosnevat installatsiooni. Kirivöösid, millesse on kootud tänapäevased sõnumikandjad – pikselid.

Need on vaid mõned näited rahvuslike sümbolitega dialoogi astuvatest kunstiteostest. Tundub, et nendest sümbolitest on saanud noorema põlvkonna Läti kaasaegsetele kunstnikele omamoodi painajad, ühiskonna poolt «õige» mentaliteedi dikteerimise tööriistad.

Sest mis on õieti rahvariided?

Tagasi üles