Erik Tohvri: «Ma olen ajaviitekirjanik mitte lugeja, vaid enda aja viitmiseks»

Erik Tohvri ja tema kõiki trükis ilmunud teoseid sisaldav «rändtsirkuse» kohver, millega ta käis enam kui sajal korral lugejatega kohtumas. Foto: Alvar Loog

Raamatukogude laenutusstatistika järgi on Erik Tohvri olnud viimased poolteist kümnendit Eesti loetuim – ning seega ilmselt otsapidi ka armastatuim – kirjanik. Tema debüütromaan «Majad jõe ääres» ilmus 2001. aastal. Sealtpeale on Tohvri avaldanud igal aastal uue romaani, enamasti aga kaks või kolm, mõnel aastal koguni neli. Neist seni viimane, «Sõbrad ja hallikirju koerake», mis väidetavalt jääbki tema viimaseks, jõudis lugejateni mullu. Praeguseks on Erik Tohvri pseudonüümi all kaante vahele jõudnud 32 romaani ja üks elulooraamat. Meie kohtumine toimus kaks päeva enne vanameistri suurt sünnipäeva tema Keila korteri kirjutamiskambris.

Millise pilguga teie, sirgeseljaline ning selge rahvusliku ja moraalse selgrooga esimese Eesti Vabariigi aegne mees, näete praegust vabariiki, selle tänast päeva?

Kõik on väga segane. Peale Ansipi valitsusaja lõppu on kõik kuidagi imelikult laiali vajunud. Ma ei arva mõistagi, et keegi üks mees on õige kõike juhtima ja otsustama, ma ei poolda diktatuuri. Meil oleks vaja mitte ühte meest, vaid üksmeelt. Praegu toimub kahjuks sama, mis esimese Eesti Vabariigi ajal: erakondade vaheline kisklemine jne. Ainult laulupeol oleme me üks, muul ajal ei saa kuidagi kokku hoitud.

Mind teevad väga murelikuks kõik venemeelsed poliitikud ning see õnnelike valijate rivi, kes pühapäeval Tallinnas Putinit valimas käisid. Meie eestlaste vastasrinne peaks olema kindel ja ühtne, aga peaminister, kes ei suuda või soovi omada isiklikku seisukohta, näib kõigile meele järele olla sooviva hüpiknukuna. Samal ajal kipuvad kõik helgemad pead Brüsselisse ning see, mis kodus toimub, pole justkui enam nende asi. See kõik paneb mõtlema ja teeb kurvaks...