Vikerkaar loeb. Tallinna Linnamuuseumi avastamata aarded

Homme esitletakse Tallinna Linnamuuseumis töötoa «The Anatomy of Couture» («Kõrgmoe anatoomia») tulemusi.

FOTO: Marina Pushkar

Tallinna Linnamuuseum on olnud otsekui Eesti mäluasutuste Okasroosike, veidi varju jäänud kaunitar, kes on olnud pikalt uinunud ja alles viimasel kümnendil silmad jälle lahti löönud. Muidugi, see on vaid lihtsustav kujund, millega püüda omaenda subjektiivset muljet, sest alates asutamisest 1937. aastal on muuseum teinud võimaluste piires oma sihipärast tööd: kogunud kõikvõimalikke esemeid, neid eksponeerinud, uurinud ja nende eest hoolitsenud.

Mäletan aga omaenda esimesi külaskäike muuseumisse 1990. aastate alguses Vene tn 17, kuhu muuseum oli 1965. aastal lõpuks kodu leidnud, ja tunnistan, et suutsin toona vaid väga napilt aimu saada, mis muuseumi hoidlates ja majas endaski tegelikult peidus. Seega tundub, et linnamuuseumi tõeline tähtsus, tema varade ehe rikkus ja ainulaadsus, on tasapisi ilmsiks tulnud alles pärast sajandivahetuse suurt remonti, viimastel aastatel uuendatud ekspositsioone ja mullu tähistatud 80. sünnipäeva.

Sünnipäeva puhul välja antud veerandsaja autoriga koguteos «Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks» on üks viimaste aastate kõige sisukamaid ja kaunimaid raamatuid omasuguste seas, tõeliselt põnev lugemine ja vaatamine, mis vähemalt minul aitas senisest palju paremini hoomata seda rikkust, mida Tallinna Linnamuuseum endas peidab, nagu ka muuseumi (ja selle asupaiga) pikka, keerulist ja kirevat ajalugu.

Pia Ehasalu koostatud raamat jaguneb kaheks mõtteliseks osaks, millest esimene, mahult väiksem, jutustab linnamuuseumi praeguse kodu, keskaegse kaupmehemaja ja selle endiste elanike põneva loo. Krista Kodres, Anu Mänd, Triin Kröönström, Lea Kõiv, Kalmer Mäeorg ja Pia Ehasalu on kokku kogunud kogu hoonesse puutuva teabe 14. sajandist tänapäevani.

Sellised ühe maja mitmetahulised portreed on alati väga õpetlikud, ent Vene 17 ajalugu on seda huvitavam, et hoone kohta on säilinud võrdlemisi palju materjali, mis lubab avada selle ehitus-, arhitektuuri- ja kunstiajalugu, ent niisamuti seostada seda lähedalt maja omanike, elanike ja ehitajatega, eesotsas hoone tõelise rajaja, suurkaupmehe ja raehärra Hans Viantiga, kes kolis Schwerinist Tallinna 1501. aastal.

Maja tutvustamisele järgneb muuseumikogude tutvustamine, ja olgu kohe öeldud, et see ülevaade kätkeb endas palju üllatavat, seda nii säilitatavate museaalide hulga (üle 170 000) kui ka nende sisulise mitmekesisuse osas. Käesolevas pole ruumi, et muuseumi kogusid üles lugeda, ent neist hinnalisemate seas olgu siiski mainitud kunsti-, raidkivi-, keraamika-, klaasi-, tekstiili-, mööbli-, relva- ja fotokogu.

Pärast ülevaadet linnamuuseumi kolmest filiaalist (Peeter I maja, Kiek in de Kök ja fotomuusem) pakubki raamat esinduslikke analüüsitud näiteid muuseumi kullafondist. 150 leheküljel tutvustatakse väga mitmekesist ainest Pirita kloostri keskaegsetest leidudest raekoja varauusaegsete turvistikeni. Esitatud materjal sisaldab palju põnevat, eriti vanema ajaloo huvilistele.

Oluline osa materjalist on sealjuures alles esimest korda lähemat tutvustamist ja visuaalset esitamist leidnud. Väga huvitav oli lugeda Pirita kloostri reliikviatest (kahe sõrmeluu ja kolme jäsemeluu katked), sest teadaolevalt on need ainsad Eestis säilinud keskaegsed pühakusäilmed. Hiljutine radiosüsinikmeetodil dateerimine tegi kindlaks, et vanimad luujäänused pärinevad 5.–6. sajandist, teised jäävad ajavahemikku 11.–13. sajand.

Kuid esile tuleb tõsta niisamuti 16. sajandi haruldasi tekstiile, nagu Oleviste kiriku altarikate ehk antependium ja Tallinna rae piltvaibad ning lauakate püha Viktori kujutisega. Need on sellised haruldused, mis oleks aukohal igas maailma suuremas muuseumis. Põnevaid üllatusi pakuvad vanad rae privileegidelaekad, sh 1688. aastast pärit rikkalikult kaunistatud laegas, mille külgedelt ja esiplaanilt leiab ühed vanimad Tallinna linnavaated. Veel varasema näite Tallinna visuaalsest esitusest pakub Mustpeade epitaaf 1561. aastast, millele on maalitud teadaolevalt kõige vanem säilinud Tallinna vaade.

Mida kaugemale edasi, seda enam jätkub avastamisrõõmu, vähemalt sellele, kellel nõrkus vanade ajalooliste esemete vastu. Kuid keset kogu seda küllust tuleb eraldi toonitada raamatu kujundaja Angelika Schneideri meisterlikku tööd. Mitte ilmaasjata ei valitud teost hiljuti 25 mulluse kaunima raamatu hulka. Ja saab vaid nõustuda žürii hinnanguga, mis tõstab esile seda, kui osavalt ja tundlikult on hiiglaslik materjal raamatus kokku seotud. See on tõesti raamat, mida on ühtaegu nii mugav kui ka nauditav lugeda, rääkimata kogu tema vormilisest ilust. «Ilus kaas, ilus sisu, peaaegu et täiuslik raamat,» nagu žürii lakooniliselt tunnistab.

«Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks. Tallinna Linnamuuseum 80»

Koostaja Pia Ehasalu

Tallinna Linnamuuseum 2017

430 lk

«Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks. Tallinna Linnamuuseum 80»

FOTO: Raamat

Tagasi üles