Omapärane teine vaatenurk

Projektis osalenud näituse avamisel.

FOTO: Silva Paluvits

«1 isik, istub ja siseruumides; üks või mitu inimest, kaamera ja lähivõte; 1 isik, seisab, puu, koer, taevas, snow, vabas õhus ja loodus,» kirjeldavad Facebook ning kõnesüntesaator pimedatele arvutikasutajatele Põhja-Eesti Pimedate Ühingu fotokoolitusel tehtud pilte. Kirjeldused on nähtamatud ja nägijad neid lugeda ega kuulata ei saa. Fotosid avades võivad nad aga lugeda ja pimedad kuulata lisatud täpsemaid selgitusi: «Inimesed istuvad koolitusklassis ja kuulavad; pildil on mees fotoaparaadiga, ta nägu on peidus aparaadi taga – pildistab pildistajat; talvine grupipilt: kõik on rõõmsad ja lehvitavad pildistajale.»

12.-16. märtsini oli Pelgulinnas peagi oma kolmandat tegutsemisaastat alustavas galeriis Positiiv avatud fotonäitus «Teine vaatenurk». Sellel olid välja pandud pimedate ja vaegnägemisega inimeste tehtud fotod. Autorid olid Aire Bornschein, Allan Vibur, Julia Kabanova, Katrin Margus, Maia Konikova ning Ülle Kirotbek.

Teadaolevalt oli see Eestis tegutsevate nägemispuudega fotograafiahuviliste esimene ühisnäitus. Küll on Eesti näitusekülastajatel olnud võimalik vaadata Soome vaegnägijast fotograafi Ismo Tilanto fotosarju. Kaheksa aasta eest juhendas ta Tallinnas ka vaegnägijate fotograafiatöötuba.

Fotonäituse avamisel oli väike galerii Roo tänavas huvilisi tulvil, lisaks inimestele kolm sabadega põrandat põntsutanud juhtkoera. Näitus toimus Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku ja Briti Nõukogu korraldatud konkursi Changemakers Academy raames. Sellel osalenud noortevõistkond Puhkus Kuubis, mis tegi koostööd Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga, pakkus välja idee õpetada nägemispuudega inimestele pildistamist.

Märtsi alguses korraldati väljasõit Jänedale, kus fotograaf Ain Paloson õpetas pildistama. «Esmalt proovisin aru saada, mida ja kuidas rääkima peaksin. Mulle meeldib öösiti pilte teha. Võib-olla on see natuke sarnane vaegnägijate pildistamisele. Ma ei näe ka täielikus pimeduses, kus asuvad kaamerate nupud – erinevatel aparaatidel on need erinevates kohtades,» mõtiskles Ain.

Julia Kabanova näeb veidi valgust ja erksaid värve. Ta pildistab rääkiva iPhone’iga päris palju. «See on lihtne. Sa juba tunned oma telefoni ja tead, millise nurga alt midagi pildistada,» selgitas Julia. «Tublid noored olid laenanud kaamerad. Sain erinevaid võimalusi proovida. Keegi pidi aga kõrval seisma ja kommenteerima, millise nurga alt mida näeb.» Julia tahaks osta pojale kaamera ja hakkaks ka ise seda tasapisi õppima – mõnel aparaadil saab programme vahetada ka siis, kui ei näe.

Pime mees Allan Vibur pildistas nägija abiga. «Arutasime koos läbi, missuguse pildi ma teen. Nägija andis suuna ja mina tegin klõpsu,» kirjeldas Allan oma pildistamiskogemust.

Näitusefotod valis kuraator ja galerist Kristel Schwede. «Valiku alus oli see, et pildid räägiksid lugu sellest vahvast fotoretkest, kus külmakraade oli üle 20. Fotosid ma ei töödelnud. Kui mõni neist oli kas ülehelestatud või ületumestatud, võtsin seda maha, et üldpilt oleks enam-vähem ühtlane,» rääkis Kristel.

Mentor Andrei Sadovoi ülesanne oli luua hea atmosfäär ja jälgida, et noortetiimi töö oleks tõhus. «Eesmärk oli mõelda pimedate ühingule mingi turunduskontseptsioon. Sellest tuligi lõpuks välja näitus.» Ta selgitas, et pildid, mille on teinud pimedad ja vaegnägemisega inimesed, tõmbavad tähelepanu. Tiimi liikme Diana Vederiku sõnul aitas igaüks kaasa – kes otsis fotograafi, kes näitusekohta, kes oli pildistamise juures abiks. Dan Tõnus, üks programmi eestvedajatest, rääkis, et kaksteist noortetiimi pidid mõtlema välja ühiskondliku eesmärgiga ettevõtetele turunduslahendusi. Puhkus Kuubis osutus nii žürii kui ka rahva lemmikuks, olles selle lahendusega konkursi parim. Kindlasti rõõmustas noori pärast näitust toimunud preemiareis Londonisse tutvuma sealsete sotsiaalsete ettevõtetega.

Asjaosalised on esitanud projektitaotluse, et nägemispuudega inimestele fotograafiaõpetuse andmist ja ühisnäituste korraldamist jätkata.

Tagasi üles