Aasta parimad pressifotod kummitavad edasi

Pressifoto aastanäitusel avalikustati fotoauhindade võitjad.

FOTO: Eero Vabamägi

Kas teate, kes jõudis esimesena nüüdseks klišeeks kulutatud tõdemuseni, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna? See oli vana hea Aristoteles. Aristotelese eluajast jäi foto sünnini rohkem kui 2000 aastat ning edasi tänapäevase digitaalse, virtuaalse, igaühel-on-miljon-võimalust-pilti-teha-ajani oli sealt jäänud omakorda veel pea 200 aastat.

Me elame ajal, mil see vahekord pildi ja sõna vahel võib olla muutunud, võimalik, et me suhtleme isegi rohkem piltide kui sõnade abil. Hea pilt aga on endiselt hea pilt ning seda ei muuda ilmselt ka see, kas tema ümber tiirleb sada või miljard kujutist. Noh, natuke vast muudab.

Möödunud aasta parimate pressifotode seast leiab häid pilte palju, mõningaid ka selliseid, mis kannavad ühtaegu seda kujutise kõige paremat ja neetumat omadust ehk võimet jääda kummitama, võimet läbistada su tajumaatriks, valguda kuhugi sinna aju tagaküljele laiali, ja siis sealt aeg-ajalt, võimaluse saabudes, uuesti nõeluma hakata. Foto tuleb võrreldes muu infoga sageli esimesena, sageli jõulisemalt, ja võib lahkuda viimasena.

Nuga kui asitõend. Oktoobrikuu viimasel päev ehmastas tallinlasi kesklinnas noaga ringi liikunud mees. Intsident lõppes politsei sekkumisel mehe maha laskmisega.

FOTO: Liis Treimann/ Postimees

Aasta pressifotoks valiti Postimehe fotograafi Liis Treimanni foto traagilisest sündmusest, kus möödunud aasta oktoobri viimasel päeval tappis politsei Tallinnas nugadega ringi liikunud mehe, kes ei allunud korraldustele. Foto pälvis ka parima uudisfoto nimetuse. Mainisin kummitusi, ja just see on kummitav pilt. Pildil on sündmuse jälg, kummitus, asitõend – mahakukkunud nuga. Selles üksildases noas on traagikat, on sündmuse mitmetahulisust, millega näiteks politsei ei saa kiiret otsust vastu võttes ilmselt alati arvestada. Lisaks kompositsioon – need hilissügisese ja kalbe pärastlõunapäikese heidetud varjud juhuslikult mööduvalt inimeselt ja loomuomase ükskõiksusega tatsavalt tuvilt.

Foto teeb enamasti heaks detail, mingisugune kummastav pisiasi, miski, mis alguses tundub isegi väheoluline ja varjatud, aga võtab varsti pildi üle. Prantsuse kirjamees Roland Barthes on sellist detaili nimetanud punctum’iks – punctum on miski, mis torkab hinge augu. Liis Treimanni fotol ainult detailid ongi, nende ümber aga palju õhku, mis lubavad emotsioonidel settida. Vist perfektne pilt.

Uudisfoto kategooria nominentideks olid veel Postimehe Erik Prozese foto pealkirjaga «Metsa- ja linnaasukate traagiline kohtumine» ning Delfi/EPLi Priit Simsoni foto tõrvikurongkäigust. Prozes on püüdnud pildile põhimõtteliselt kuuli, millega jahimees hukkab põdra, kes oli sõiduautolt löögi saanud. Lugu pildi ümber on järgmine: valglinnastumise tõttu satuvad metsloomad üha rohkem linnakeskkonda. Õnnetuses viga saanud ja piinlevale loomale ei tohi politsei Eestis halastuslasku teha, vaid selleks tuleb välja kutsuda jahimees.

Metsa- ja linnaasukate traagiline kohtumine. 16. veebruari õhtupoolikul juhtus liiklusõnnetus Tallinnas Lasnamäel Laagna teel, kus sõiduauto põrkas kokku põdraga. Juht sai kergemaid vigastusi, linna eksinud loom hukati. Valglinnastumisega kaasneb sageli, et metsloomad satuvad linnakeskkonda. Samuti on probleemiks, et Eesti politsei ei tohi teha vigastatud loomadele halastuslasku vaid peavad selleks välja kutsuma sertifikaadiga jahimehe.

FOTO: Erik Prozes/ Postimees

Priit Simsoni foto on muidugi muljet avaldav, see võiks olla pealkirjastatud ka kui «Sõnumeid teispoolsusest». Lumesadu, pimeduses deliirselt üheks sulavad tõrvikuhalod ja liikuv inimmass – siin on pildile saadud tõrvikurongkäigule omane «arhailise tagasitulek». Selles on ka 16. sajandi lõpu maalikunstile omast laia joont. Kunstiliselt vist parim foto näituselt. Selles mõttes, et töötaks ka ilma sündmuseta, ilma ajakirjanduslikkuseta.

«Tõrvikurongkäik»

FOTO: Priit Simson

Kui nüüd Viru keskuses üleval oleva pressifotode näituse põhjal natuke statistikaga tegeleda, siis on fotograafide lemmikobjekt olnud Edgar Savisaar, sest temast on näitusele valitud kolm pilti – üks on tehtud tühjas kohtusaalis, teine kiirabiga kohtusaalist äraviimisel ja kolmas, olemusloo kategooria võitnud EPLi Rauno Volmari foto, millel Savisaar vaatab oma bioonilist jalga. Või isegi ei vaata, tal tunduvad silmad kinni olevat. See on intiimne ja inimlik pilt. Olen ikka mõelnud fotograafide julguse peale pildistada. Julguse peale sekkuda kellegi privaatsusesse.

«Edgar Savisaar ja tema biooniline jalg»

FOTO: Rauno Volmer

Kui tulla tagasi selle jutu juurde ühest pildist ja tuhandest sõnast, siis ilmselt kaasneb sellega mingisugune eeldus fotost kui millestki väga realistlikust, millestki, mis on nagu aken, mis täiesti ilma vahenduseta näitab ära, kuidas asjad on. See on huvitav olukord, sest fotosid vaadates – ja eelkõige häid fotosid vaadates – tabab vähemalt mind alati kummastus, et see on ju ebareaalne. Ka on fotoga imelihtne petta, tegelikkust võltsida.

Mul on näiteks teatav tõrge hästi komponeeritud ja ettevalmistatud fotode suhtes. Sellepärast ei ole ma ka suur portreefoto žanri austaja, see tundub sageli kuidagi kunstlik ja pingutatud. «Istu nüüd siia, seisa nüüd siia, tee nüüd seda, vaata natuke üles, võta see ahjuroop kätte.» Ehkki meistri käes, jah, võib see ikka hästi välja tulla ja häid portreefotosid näeme ka pressifotode näitusel – minu isiklik lemmik oli vist Sander Ilvesti Rainer Sarneti portree, aga siin võib olla põhjus ka selles, et pean väga Sarnetist kui režissöörist ja ka tema filmist «November», mille meeleolusid pilt kannab (vanas mõisahoones, mustvalge).

Filmi «November» mõisaelu filmiti Kolga mõisas. «See pole euroremonditud, aga ka mitte päris lagunenud. Just parajalt dekadentlik,» põhjendab filmi režissöör Rainer Sarnet.

FOTO: Sander Ilvest

Minu jaoks on foto kõige võluvam ja tähtsam omadus selle võime tabada juhuslikku. Arvatavasti on see võime kunstidest kõige suurem. Fotoklõps toimub hetkega ja jääb, kui tal hästi läheb, siis alatiseks. See on ka üks põhjus, miks fotokunsti pioneerid olid just sürrealistid.

Fotograaf teeb enamasti palju klõpse, ilma et ta kohe täpselt teakski, mida ta peale sai või peaks saama, ja leiab hiljem piltide hulgast valides kuskilt mingisuguse juhusliku, kuid olulise detaili. See detail tõuseb esile ja muutub suureks. Foto on mingis mõttes alateadvuse või mitteteadvuse masin. Sellepärast rääkisin enne ka kummitustest. Kummitus kui varjatu pealetung. Ilmselt seetõttu ei tahagi paljud, et neid pildistataks nende teadmata. Kui juba pildistamiseks läheb, võtavad kohe poosi sisse, et jumala pärast midagi isiklikku fotole ei pääseks. Ennast kõrvalt näha on traumeeriv. Fotograafia suhe inimpsüühega on huvitav teema.

AASTA PRESSIFOTO: Mevlüt Mert Altıntaş karjub Vene suursaadiku Türgis Andrei Karlovi tulistamise järel Ankara kunstigaleriis.

FOTO: Burhan Ozbilici/Associated Press

Arvatavasti on ka parimates fotodes midagi traumeerivat. Eelmise aasta maailma parimaks pressifotoks kuulutati türgi fotograafi Burhan Ozbilici foto Vene suursaadiku tapmisest Ankara kunstigaleriis. Hästi palju fotosid, mis aeg-ajalt meenuvad, pärinevad vähemalt minul ajalooõpikutest. Üks enim meeldejäänu on pilt, kus Jack Ruby tapab John Kennedy tapja Lee Harvey Oswaldi. Vanade piltide puhul lisab ka kvaliteedi riknemine teatavat karismat. Ozbilici pilt tundub mulle peaaegu sama karismaatiline, ehkki tema ajalooline tähendus vähemalt praegu on veel palju väiksem.

Näitus «2017. aasta parimad pressifotod»

Avatud Tallinnas Viru keskuses kuni märtsi lõpuni. Aprillis on näitus avatud Narva Astri Keskuses, juunis Pärnu Keskuses ning juulis Tartu Lõunakeskuses.

Eesti 2017. aasta parimad pressifotod:

Aasta pressifoto ja parim uudisfoto: Liis Treimann (Postimees) – «Asitõend»

Aasta olemusfoto: Rauno Volmar (Delfi/EPL) – «Edgar Savisaar ja tema biooniline jalg»

Aasta portreefoto: Andras Kralla (Äripäev) – «Vennad Nirgid»

Aasta spordifoto: Madis Veltman (Delfi/EPL) – «Isa ja tütre kvaliteetaeg»

Tagasi üles