Aarne Üksküla delikaatne, kuid siiski avameelne portree

Hetk Mikk Mikiveri 1991. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusest «Elu teatris», Aarne Üksküla kehastada oli vanema näitleja, Roberti roll. Foto: Gunnar Vaidla.

Teatriajaloolase ja -teadlase Rait Avestiku koostatud raamat Aarne Ükskülast on väga kaalukas, ja seda otseses mõttes – 798-leheküljeline teos kaalub üks kilo seitsesada grammi. 

Kaalukas on raamat ka sisu poolest, sest suure näitleja elu ja töö on võetud lavastus lavastuse haaval lahti, sõna saavad Üksküla kaasteelised ja õpilased, ümber on trükitud arvustusi, analüüse, ammuseid intervjuukatkeid ja mälestusi-meenutusi. Avestik on teinud infomassi analüüsimisel ja valikul võimsat töö ning tema raamat peaks olema kõigi teatrikülastajate öökapil, ja seda mitte ainult «ühel päeval hakkan lugema»-virnas, vaid ikka selles, mis päriselt ka läbi loetakse.

Tõsi, seda tehes võib vahepeal jõud raugeda, sest isegi mina, kes ma olen keskmisest suurema teatriarvustuste ja -mineviku huviline, väsisin kohati neist lavastuste-rollide analüüsidest-meenutustest, suure õpetaja kiitmisest. Sest need kippusid üksteist liialt kordama (neist kõigist ei kasvanud välja toonast teatrisüsteemi iseloomustavaid üldistusi).