Fenomemm ehk maalähedane diiva

EFTA 2018 gala

FOTO: Raul Mee

Luule Komissarovit ehk Lulli tunnevad kõik. Ugala teatri grand old lady on kahtlemata fenomen.

Tellijale

Naine, kelle energiast jätkuks vabalt selleks, et panna pöörlema kõik Eesti teatrite pöördlavad, ning jääks üle ka. Ja kui keegi leiutab kunagi toreda aparaadi, millega saab mõõta näitlejate karismat, siis võiks teha seda vabalt ühikutes, mida võiks nimetada «lullideks»

Elutervet ja rõõmsat Lulli tunnevad kõik, aga kui diiva tunnuseks on kõrkus, siis Lulli kohta ei käi see kohe kuidagi. Ja ülepea ei mahu ta kuidagi väljakujunenud stereotüüpide raamistikku. Võtame või tema ja ta koduteatri Ugala. Ajaloolises mõttes on kuidagi kujunenud Ugala saatuseks, et teater on hüppelaud noortele andekatele näitlejatele. Tullakse, puhketakse särama ja lahkutakse suuremate linnade poole. Lulliga see nii ei käinud. Tegelikult ongi enam kui pool sajandit laval olnud näitejannal olnud ainult kaks koduteatrit. Noorsooteater ja Ugala. 1996 tuli ta ametlikult Ugalasse ja jäi. Jäi Ugalasse, jäi Viljandisse. Usun küll, et keegi ei solvu, kui öeldakse, et Lull on praegu kõige tuntum viljandlane. 

Tagasi üles