Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/26/3557189t1hc1c9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/11/7477527t1h927c.jpg)
Kumb on parem, kuu või päike? Või tunnistatakse halastamatus konkurentsis võitjaks hoopis kolmas nominent – suveõhtune ööbikulaul?
Küsimus tundub jabur, aga säärast reastamist korraldab Eesti Filmiinstituut EFTA gala nime all juba teist aastat. Vaatan ja mul on tunne, nagu oleks äkkrikkusest segi pööranud mafioosod visanud lastetuppa kohvritäie raha – mängige, jõmpsikad, tehke lõket või midagi!
Muidugi, inimesed vajavad tunnustust ning meie järjest kiiremini pöörlevasse maailma toovad isegi sellised pehmelt öeldes tinglikud edetabelid teatud kindlust ja selgust. Loomulikult teame, et lõppude lõpuks on see kõik vaid üks kassikullast helisev meelelahutus, tühjusest pungil show nagu Gary Glitteri kontsert, mida jumala eest ei tohiks südamesse võtta. Kuid põhimõtte ja jonni pärast ei lõpeta ma jauramist – kui söandame nimetada kedagi parimaks, peavad kriteeriumid olema paigas. Väga selgelt paigas. See on ikkagi vastutus. EFTA kaootiline auhinnasadu viitab aga sellele, et ürituse ideoloogid pole aasta jooksul tindijoomisest kainenenud.
Ehk kraadivõrra kurjalt öeldud, aga ma lähen ja panen end nurga taga vaikides põlema, kui keegi suudab arusaadavalt selgitada, millistel alustel on võimalik võrrelda «Pealtnägijat» kokandussaatega? Küsisin seda ka vanalt kolleegilt, EFTA nn superžürii esimehelt Jüri Pihelilt. Jüri sõnul anti neile igas kategoorias ette kolm nime ja – prõgai, Šarik! Kust need nimed tulid, seda Jüri ei teadnud.
Sellele mõeldes meenus mulle, miks sai sedavõrd palju rahulolematut mörinat osaks vabariigi aastapäeva kurikuulsale NO99 kontserdile. Küsimus ei olnud ju riigi seisukohalt tühises 170 000 euros ega etenduse vaieldavas kunstiväärtuses, vaid eelkõige ikkagi uskumatult rumalas otsuses peksta rahvas ja avalik arvamus sellisel pidupäeval kahte leeri. Avalikkuse kollektiivset alateadvust jäi kummitama mure, et kui meie presidendil on kultuuri ja PR-valdkonnas sellisel tasemel nõuandjad, siis mis tagab, et samasugused pürstid ei ripu ka nende tüüride küljes, mis juhivad riigilaeva märksa karideohtlikumatel majanduse- ja julgeolekumeredel?
Millest see küll tuleb, et stabiilsetel aegadel hoiab tarkus end tihtipeale varju ning laseb keskpärasusel ja rumalusel laiutada? Headel päevadel, kui lollidest otsustest põhjustatud haavad ei tundugi nii valusad ja sügavad, see väga ei häirigi, kuid... ilusad ajad ei kesta lõputult.
Tulles tagasi EFTA juurde – mis sunnib meid klammerduma lubjastunud formaatidesse ja kinnismõtetesse? Miks peaksime mokk töllakil vantsima hamburgeriõgijate sajandivanustes jalajälgedes? Kui me tõesti tahame Eesti inimesi Eesti asjade eest Eestis tunnustada, siis miks mitte omal isikupärasel, targal ja argumenteeritud moel, konkreetsete tegude ja selgete saavutuste eest?
Näiteks. Võiksime hinnata aasta värskeimat ideed televisioonis. Keerulisimat teostust. Suurimat vaatajaarvu. Minu pärast kasvõi aasta parimat käsitööd, edukaimat sisseostetud formaadi adaptsiooni. Tehkem silmad lahti ja vaadakem, mis ekraanidel toimub, lähtume reaalse elu tuksetest! Mis takistab meil välja andmast aasta uudisteankru, spordireporteri, uudistereporteri või ilmateadustaja tiitlit? Võrrelgem nähtusi, mida on võimalik võrrelda.
Ning leppigem ükskord, et pole võimalik edetabelisse reastada Valdo Panti, Urmas Otti ja Mati Talvikut. Nagu ka mitte Georg Lurichit, Erki Noolt ja Kelly Sildaru. Kõik need hiiud on sooritanud oma tegusid erinevate aegade kastmes, väärides võrdselt kohta ajaloos ja rahva südames.
Olen seda meelt, et inimeste ergutamisel pole põhjust präänikutega koonerdada. President Rüütli üsna üleõla loobitud 800 ordenit aastas oli tõesti ehk tsuti palju, aga – mille arvelt me kokku hoiame? Igas valdkonnas toimetab meil uskumatult palju häid ja väga häid tegijaid, igaüks neist oma natukene erineval moel. Kõik nad väärivad tunnustust. Ning kindlasti mitte naelkingades basseini sattudes ülekohtuselt medalist ilmajäämist.
Minu riiulil koguvad tolmu seitse Eesti aasta parima meestelesaatejuhi auhinda. Kui keegi küsiks, kui tõsiselt ma neid tiitleid võtsin või võtan, siis – olge nüüd! Osa neist ulatub aega, mil Urmas oli elus, Hannes Võrno viskas oma karjääri uhkemaid saltosid ning minul oli päevast päeva võimalus esimesest reast näha, milleks on võimeline Mihkel Kärmas. No ja uskuda seejuures siiralt, et mina olen parim? Sedavõrd sooda pole ma kunagi olnud.