Hiidrobotid jäävad eelkäijatele alla

«Vaikse ookeani võitluse» hiidrobotid ei mõju nii uhkelt kui esimeses filmis. Foto: outnow.ch

Hiljuti parima filmi Oscari võitnud «Vee puudutuse» autor Guillermo del Toro on karjääri jooksul korduvalt näidanud oma armastust hämmastavate olendite vastu.

2013. aastal väntas kõrge fantaasialennuga del Toro «Vee puudutusest» palju kallima ja suurejoonelisema filmi «Vaikse ookeani võitlus», kus merepõhjast saabunud hiigelkoletiste ehk kaiju'dega pistsid rinda hiiglaslikud robotid, mida pidi korraga juhtima kaks pilooti. Lihtsa süžeega «Vaikse ookeani võitlus» ajugümnastikat ei nõudnud, küll aga osutusid kolosside löömingud, mille käigus kõrghooned järjest varisesid, kaasahaaravalt vaatemänguliseks. Ääretult kirgliku ning kunstiliselt andeka filmitegijana õnnestus del Torol vormida pealtnäha tobedast ideest maagiline spektaakel täis vahetut ja värvikirevat action'it.

Värske järjeloo «Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus» režissööriks pole paraku armastatud del Toro, vaid varem mitte ühtegi mängufilmi vändanud Steven S. DeKnight, mis on nagu Ferrari vahetamine Priuse vastu. Järje treilerit nähes tabas mind kohe ehmatus. Kui esimene film väljendas efektselt nii jäägriteks kutsutavate robotite kui kaiju'de grandioossust, kui nad heitlesid pekslevas meres või Hongkongi südames, siis teise osa action-stseenid meenutasid rohkem lelureklaami või «Transformerite» filme. Niisiis jäi üle vaid loota, et «Ülestõus» jutustab põneva loo, mis kompenseeriks natukenegi del Toro eemaldumist enda loodud maailmast.