«Teatrile annab näo ja stilistika peakoreograaf» intervjuu juubilar Mai Murdmaaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mai Murdmaa andmas tänavu 20. jaanuaril Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval meistriklassi «Miks ma liigun?»

FOTO: Rünno Lahesoo

Eesti balleti vaieldamatu suurkuju, legendaarne ballettmeister Mai Murdmaa tähistab 31. märtsil oma 80. sünnipäeva. Murdmaa lavatee tantsijana jäi ränga põlvetrauma tõttu lühikeseks, küll aga võitis Eesti ballett ta endale selle võrra varem koreograafina. Pärast Moskva GITISe lõpetamist 1964. aastal asus ta Enn Suve kõrval Estonia ballettmeistriks, 1974–2001 oli ta samas peaballettmeister. Ta on loonud meie praeguseks sajandivanuse balleti nägu aktiivselt pea 40 aastat.

Teemasid, millest Maiga vestelda, oleks palju. Et äsja ilmus ka tema raamat «Teekond tantsus» (koos Heili Einastoga), ei näinud me mõtet kaante vahele saanud seisukohtade ja meenutuste ümberjutustamisel ning otsustasime käsitleda eelkõige praegust olukorda Eesti balletis.

Alustame filosoofilisemalt. Kas tantsija on instrument või kunstnik?

Tantsija on kaasmõtleja, kaaslooja. Ta peab olema ballettmeistri ees nagu tühi leht, kes midagi ei tea, ja midagi ei tohiks teada ka ballettmeister. Mul on õnnestunud tantsijatega kontakt leida, sest me loome koos, mitte mina ei dikteeri. See on ühine mõtlemine, ütleksin isegi, et see on ühine närvikava. Tantsijad on nagu minu sugulased!

Tagasi üles