Kindlakäeline krimilugu

«Hull hobune. Hiiumaa põnevik» Foto: Raamat

Seda on minuga juhtunud mõned korrad varemgi. Sulged raamatu, tõmbad teki üle pea ja nutad patja, kuni see on niiske nässakas. Nii kahju on endast, nii valus on. Just nii ma tundsin, kui olin sulgenud Katrin Pautsi eelmise raamatu «Öömees». Kirjanik tegi midagi täiesti keelatut, rikkus tabu, mis kehtib õigusega – mõrvariks osutus tegelane, kellest oli enne raamatus olnud juttu vaid üks kord.

Nii on mõistetav, et kui kultuuritoimetaja tuli, näpus «Hull hobune», siis ei karanud ma enam rõõmsalt talle vastu. Kuid siiski, kui kasutada kommikarbi metafoori, hammustada tuleb igast kommist ja see, et eelmine polnud hea, ei tähenda, et ka järgmine halb on. Vastupidi. «Hull hobune» on parem kui «Politseiniku tütar», mis seni oli parim Pautsi saare-noir’idest.