Sündinud klassikuks

Kaader filmist "Seltsimees laps". Foto: Rakvere Teatrikino

Kui lõppes «Seltsimees lapse» pressilinastus, tahtsin režissöör Moonika Siimetsale esitada ühe retoorilise küsimuse ja muidugi tänada teda suurepärase filmi eest. Aga ei jõudnud, sest professionaalsus ennekõike. Hakkasin hoopis Leelo Tungalaga intervjuud tegema, sest film on ju valminud tema suurepäraste raamatute «Seltimees laps ja suured inimesed» ning «Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed» põhjal.

Moonika, ma küsin nüüd siin ja avalikult. Mis õigusega teete te filmi, mis üle viiekümneaastasel mehel, kes armastab endast mõelda kui küünikust, silmad märjaks võtab? See film haarab kohe esimeste kaadritega su südame pihku ja hoiab seda seal filmi lõpuni. Vahepeal pigistab õrnalt, nii et liigniiskus silmist välja nõrgub. Tõesti, mul oli hiljutisest nohuperioodist jäänud kotti pakk pabertaskurätikuid ja neid läks vaja.

Seda, et liigutusest silmad märjaks läksid, ütles mulle ka Leelo Tungal ise, kes filmi samal seansil esimest korda otsast lõpuni nägi. Eestis pole palju neid kirjanikke, kes saavad eluajal iseenda teoste põhjal vändatud filmi vaadata. Ja see peaks juba midagi ütlema, kui meeleliigutust tunneb nende võrratute raamatute autor, kes peaks ju teadma kõiki mehhanisme, mida režissöör üldse kasutada saab. Tungal ise stsenaariumi kirjutamisel ei osalenud, see pärineb tervenisti Siimetsa sulest.

Kas ma olen esimene, kelle peas tekivad Viivi Luige «Seitsmenda rahukevade» ja «Seltsimees lapse» vahel paralleelid? Mõlemad raamatud vaatlevad Eestile väga rasket ja keerulist aega läbi lapse silmade. Aga kui «Seitsmendat rahukevadet» lugedes hakkas mu kujutlustes jooksma midagi, mis meenutab seda kulunud, lamedat ja ebaõiglast klišeed tüüpilise eesti filmi kohta (mustvalge, porine, aeglane arthouse), siis «Seltsimees laps» mõjub kinolinal erakordselt soojalt ja ilusalt. Selle eest tänu operaator Rein Kotovile ja tema suurepärasele pilditunnetusele.

Tungla raamatud ja Siimetsa film räägivad, kuidas õudse minevikuga leppida, ning annavad teraapilisel viisil aimu sellest, mis tunne on vihkamise asemel armastada ja andestada. Suure töö teevad selles ära peategelased, keda kehastavad Helena-Maria Reisner (Leelo) ja Tambet Tuisk (tema isa Feliks). Nende kahe vahel on tunda suurt soojust ja teineteisemõistmist, mis, mulle tundus, ei tekkinud mitte ainult filmis, vaid ka võtteplatsil. Ja Juhan Ulfsak! Tema kehastatud NKVD-lane pole mitte labane jõhkrad, vaid nii peen ja ilge lurjus, et ajab filmi vaadates naha punniliseks. Ja kui juba nimeliseks kiitmiseks läks, siis olgu tänatud ka produstent Riina Sildos, kunstnik Jaagup Roomet ja üldse kõik filmigrupi liikmed.

«Seltsimees laps» on EV 100 filmiprogrammi esimene film ja ühtlasi Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm. See kirjutas end Eesti filmiklassikasse kohe pärast esilinastust. Lisaks on «Seltsimees laps» suurepärane tõestus selle kohta, milleks on võimelised Eesti filmitegijad, kui neile natukene raha anda. «Seltsimees lapse» eelarve oli alla 1,4 miljoni euro ning see on filmimaailmas saiaraha.

Ma pole ainus, kes muretseb, et kui juubeliaasta läbi saab, tõmmatakse rahastus jälle alt ära ja filmivaldkond pannakse dieedile. Hei, poliitikud, siin on üks järgmiste valimiste hääl saadaval sellele, kes lubab, et filmirahastust kinni ei keerata! Filmiajakirjanikuna kinnitan, et vähemalt aasta jagu on meil veel pidu, sest nii EV 100 filmiprogrammi raames kui väljaspool seda on oodata väga põnevat ja tugevat loomingut (olen saanud natuke piiluda). Selg sirgu ja lahke-rõõmus nägu pähe!